«Kauge Sond pole läbinisti salaprojekt, härra sekretär. Oleme aktsepteerinud ka teiste kolooniate eksperimente ja arutanud seda osa kõigiga, isegi Maaga, mis pole tänapäeval astronoomiast eriti huvitatud.»

«Jah, nad loodavad selles kolooniatele, mis ongi mõistlik. Aga kas mõni muu asundus pole välja saatnud Kauget Sondi, mida nemad on saladuses hoidnud?»

«Kahtlen selles väga, söör. Selleks oleks neil vaja hüperajamit ja meie oleme hüperajami tehnikat täielikus saladuses hoidnud. Kui neil oleks hüperajam, siis teaksime seda. Nad peaksid kosmoses eksperimente tegema, mis selle fakti reedaks.»

«Avatud Teaduse Lepingu kohaselt tuleks kõik Kauge Sondi abil saadud andmed avalikult publitseerida. Kas see tähendab, et olete juba teatanud…»

Insigna katkestas teda lugupidamatult. «Muidugi mitte. Peaksin enne publitseerimist palju rohkem teada saama. Praegu on mul üksnes esialgsed tulemused, millest teile konfidentsiaalselt rääkisin.»

«Kuid te pole ainus astronoom, kes Kauge Sondiga töötab. Oletan, et näitasite tulemusi ka teistele.»

Insigna punastas ja pööras pilgu kõrvale. Siis ütles ta end kaitstes: «Ei, ma ei näidanud. Märkasin seda kuupäeva. Jälgisin seda. Uurisin välja selle tähenduse. Ja ma tahan kindel olla, et mind selle eest tunnustatakse. On ainult üks täht, mis on Päikesele kõige lähemal, ja ma tahan minna teaduse annaalidesse selle avastajana.»

«Ikkagi võib olla üks veel lähemal.» Ja nüüd lubas Pitt endale esimest korda selle vestluse ajal naeratuse.

«Sellest oleks ammu teatud. Isegi minu tähest oleks teatud, kui seda tillukest varjavat pilve poleks nii ebatavaliselt olemas olnud. Et oleks veel üks täht – ja veel lähemal – ei tule üldse kõne alla.»

«Teeme siis kokkuvõtte, doktor Insigna. Teie ja mina oleme ainsad, kes Naabertähest teavad. On mul õigus? Keegi teine mitte?»

«Jah, söör. Siiani ainult teie ja mina.»

«Mitte ainult siiani. See peab jääma meie saladuseks, kuni olen valmis rääkima mõnele kindlale inimesele.»

«Aga leping… Avatud Teaduse Leping…»

«Seda tuleb ignoreerida. Kõigel on alati erandeid. Teie avastus hõlmab koloonia julgeolekut. Kui tegemist on koloonia julgeolekuga, ei nõuta meilt selle avastuse avalikustamist. Me ei avalikusta ju hüperajamit, eks?»

«Kuid Naabertähe eksisteerimisel pole koloonia julgeolekuga midagi pistmist.»

«Otse vastupidi, doktor Insigna, on küll. Te ise arvatavasti ei mõista, aga olete sattunud millelegi, mis võib muuta inimliigi saatust.»

Naine seisis seal tardunult ja jõllitas talle otsa.

«Istuge. Me oleme vandenõulased, teie ja mina, ning peame sõbralikud olema. Nüüdsest olete minu jaoks Eugenia, kui omavahele jääme, ja mina teie jaoks Janus.»

Insigna vaidles vastu. «Ma ei usu, et see oleks sobiv.»

«Hakkab olema, Eugenia. Me ei saa sepitseda vandenõud jäikades, ametlikes tingimustes.»

«Aga ma ei taha mitte kellegagi mitte midagi sepitseda ja ongi kõik. Ja ma ei saa aru, mis mõtet on fakte Naabertähe kohta saladuses hoida.»

«Oletan, et kardate tunnustusest ilma jääda.»

Insigna kõhkles kõigest hetke, siis ütles: «Võite oma viimase arvutikiibi peale kihla vedada, et kardan, Janus. Ma tahan oma tunnustust.»

«Unustage hetkeks, et Naabertäht on olemas,» ütles mees. «Te teate, et olen juba mõnda aega väitnud, et Rootor peaks Päikesesüsteemist lahkuma. Mida teie sellest arvate? Kas tahaksite Päikesesüsteemist lahkuda?»

Naine kehitas õlgu. «Ma pole kindel. Oleks kena esimest korda näha mõnda astronoomilist objekti lähedalt – aga ka natuke hirmutav, eks?»

«Te peate silmas, et kodunt lahkuda?»

«Jah.»

«Kuid te ei lahkuks ju kodunt. Kodu on siin. Rootor.» Ta viipas käega kahele poole. «See tuleks teiega kaasa.»

«Isegi sel juhul, härra ül… Janus, Rootor ei ole kõik, mis on kodu. Meil on naabruskond, teised kolooniad, planeet Maa, kogu Päikesesüsteem.»

«See on ülerahvastatud naabruskond. Viimaks peavad mõned meist ära minema, kas tahame seda või mitte. Maal oli kunagi aeg, mil mõned inimesed pidid rändama üle mäeahelike ja ookeanide. Kaks sajandit tagasi pidid Maa inimesed lahkuma oma planeedilt kolooniatesse. See on vaid järjekordne samm edasi ühes väga vanas loos.»

«Saan aru, kuid on ju inimesi, kes kunagi ei läinud. On inimesi, kes elavad siiani Maa peal. On inimesi, kes on lugematuid põlvkondi elanud Maa ühes väikeses piirkonnas.»

«Ja teie tahate olla üks neist paiksetest.»

«Arvan, et mu abikaasa Crile tahab. Ta kõneleb üsna otsekoheselt teie vaadetest, Janus.»

«Noh, meil on sõnavabadus ja kuigi viibime Rootoril, võib ta minuga eriarvamusel olla, kui talle meeldib. Nüüd aga tahaksin teilt küsida midagi muud. Kui inimesed üldiselt – kas siis Rootoril või kuskil mujal – mõtlevad Päikesesüsteemist lahkumisest, kuhu nad siis enda arvates lähevad?»

«Alpha Centauri süsteemi muidugi. Seal on täht, mida kõik arvavad lähima olevat. Isegi hüperajamiga ei saa me lennata keskmiselt kiiremini kui valguse kiirusega, nii et see võtab meil aega neli aastat. Igale poole mujale võtaks palju rohkem, ja neli aastat on rännakuks piisavalt pikk aeg.»

«Arvatavasti oleks võimalik lennata isegi kiiremini ja kui oletada, et võiks jõuda ka palju kaugemale kui Alpha Centauri, kuhu te siis läheksite?»

Insigna mõtles natuke ja vastas siis: «Arvan, et valiksin siiski Alpha Centauri. See oleks ikkagi vana naabruskond. Tähed paistaksid öösiti üsna samasugused. See annaks meile õdusa tunde. Oleksime kodule lähemal, kui peaksime tahtma tagasi tulla. Pealegi, Alpha Centauri A, mis on kolmest tähest koosnevas Alpha Centauri süsteemis suurim täht, on praktiliselt Päikese kaksikvend. Alpha Centauri B on väiksem, aga mitte liiga väike. Isegi kui jätta tähelepanuta Alpha Centauri C, mis on punane kääbus, saate ikkagi nii-öelda kaks ühe hinnaga – kaks komplekti planeete.»

«Oletagem, et koloonia on lahkunud Alpha Centauri süsteemi, leidnud seal sobiva elupaiga ja asunud uut maailma rajama ning Päikesesüsteemis oleks teada, et see on juhtunud. Kuhu läheksid järgmised kolooniad, kui nemad on kord otsustanud Päikesesüsteemist lahkuda?»

«Alpha Centauri süsteemi muidugi,» vastas Insigna kõhklematult.

«Nii et inimolendid kalduvad asustama tuntud kohti ja kui ühel koloonial on edu, siis järgneksid teised kiiresti, kuni uus maailm oleks sama ülerahvastatud kui vana, kuni seal oleks palju inimesi paljudest kultuuridest ja viimaks palju kolooniaid paljude ökosüsteemidega.»

«Siis oleks aeg edasi liikuda teiste tähtede juurde.»

«Aga alati, Eugenia, tõmbab edu ühel planeedil sinna teisi kolooniaid. Meeldiv täht ja hea planeet toovad teised parvedena kohale.»

«Arvan küll.»

«Aga kui läheme tähesüsteemi, mis on kõigest natuke rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel, ainult poolel distantsil Alpha Centaurini, ja millest peale meie keegi ei tea, kes siis meile järgneb?»

«Mitte keegi, kuni nad Naabertähest teada ei saa.»

«Kuid see võib kaua aega võtta. Nii pika aja jooksul võivad nad parvelda Alpha Centauri süsteemi või ükskõik millisesse muusse ilmselgesse valikukohta. Nad ei pruugi üldse märgata punast kääbustähte oma ukselävel või kui märkavadki, siis jätavad inimeluks sobimatuna kõrvale – kui nad ei tea, et inimolendid on selle juba toimivaks ettevõtmiseks muutnud.»

Insigna jõllitas Pitti ebakindlalt. «Aga mida see kõik tähendab? Oletagem, et läheme Naabertähele ja keegi ei tea. Mis sellest kasu on?»

«Kasu on niipalju, et võime täita selle maailma. Kui seal on elamiskõlblik planeet…»

«Seal ei saa olla. Mitte punase kääbustähe ümber tiirlemas.»

«Siis saame kasutada, mis iganes tooraineid seal leidub, et ehitada ükskõik kui palju kolooniaid.»

«Tahate öelda, et meile oleks seal rohkem ruumi.»

«Jah. Palju rohkem ruumi kui siis, kui nad meile parvedes järele lendavad.»

«Nii et meil oleks natuke rohkem aega, Janus. Viimaks täidame meile kättesaadava ruumi Naabertähe ümber, isegi kui oleme üksi. Nii et see võtaks meil viissada aastat kahesaja asemel. Mis vahet seal oleks?»