Äkitselt tahtis Marlene talle haiget teha, leida sõnu talle piina valmistamiseks. Kuid siiski tõelisi sõnu. Ta ei hakkaks valetama. Ta ütles: «Me ei lähe kunagi tagasi Päikesesüsteemi. Ma tean, miks.»

«Oh, miks siis?» Kui Marlene kõhklema jäi, lisas poiss: «Mõistatus?»

Marlene oli lõksu püütud. Ta poleks tohtinud seda öelda. Ta pomises: «Ma ei taha öelda. Ma ei peaks seda teadma.» Kuid ta tahtis öelda. Praegusel hetkel tahtis ta, et kõik ennast halvasti tunneksid.

«Aga mulle sa ju ütled. Me oleme ju sõbrad, eks?»

«Oleme või?» küsis Marlene. Ta lausus: «Hea küll, ma ütlen sulle. Me ei lähe kunagi tagasi, sest Maa hävib.»

Aurinel ei reageerinud, nagu Marlene oli oodanud. Ta purskas laginal naerma. Tal läks rahunemiseks natuke aega ja tüdruk jõllitas teda nördinult.

«Marlene,» ütles ta, «kust sa seda kuulsid? Oled vist õudukaid vaadanud.»

«Ei ole!»

«Aga mis sunnib sind midagi taolist ütlema?»

«Sest ma tean. Oskan öelda. Selle põhjal, mida inimesed räägivad, mida nad ei räägi ja mida nad teevad, kui ise ei tea, et teevad seda. Ja asjadest, mida arvuti mulle ütleb, kui ma õigeid küsimusi esitan.»

«Mida see sulle siis ütleb?»

«Ma ei kavatse sulle öelda.»

«Kas poleks võimalik? Õige natuke võimalik…» ja ta tõstis vahemaad näidates kaks teineteisele väga lähedal hoitud sõrme, «…et sa kujutad endale midagi ette?»

«Ei, see pole võimalik. Maa ei hävi otsekohe – võib-olla veel mitte tuhande aasta jooksul –, kuid see hävib.» Ta noogutas pühalikult, nägu pinges. «Ja miski ei saa seda peatada.»

Marlene pööras selja ja kõndis minema, vihane Aurineli peale, et too oli temas kahelnud. Ei, mitte temas kahelnud. See oli midagi enamat. Ja nüüd ongi käes. Ta oli öelnud liiga palju ja polnud sellest midagi saanud. Kõik oli valesti.

Aurinel jõllitas talle järele. Naer oli tema kenalt poisilikult näolt kadunud ja kulmude vahele murekorts tekkinud.

Nemesisele rännates ja viimaks kohale jõudes oli Eugenia Insigna keskealiseks muutunud. Aastate jooksul oli ta endale aeg-ajalt meenutanud: see kestab meie eluaja ja meie laste eluaja, teadmata, kui kaua. See mõte tekitas temas alati masendust. Miks? Samal hetkel, kui Rootor Päikesesüsteemist lahkus, oli ta teadnud, kuhu nende tehtu vältimatult välja viib. Kõik Rootoril viibijad – kes olid kõik vabatahtlikud – olid seda teadnud. Need, kes polnud julgenud igaveseks eralduda, olid lahkunud Rootorilt enne starti, ja nende lahkujate hulgas oli… Eugenia ei lõpetanud seda mõtet. See tuli tihti ja ta püüdis seda mitte kunagi lõpuni mõelda. Nüüd olid nad siin Rootoril, aga kas Rootor oli «kodu»? See oli kodu Marlene jaoks; tüdruk polnud teistsugust kodu kunagi teadnudki. Aga tema enda, Eugenia jaoks? Kodu oli Maa ja Kuu ja Päike ja Marss ja kõik maailmad, mis olid hoidnud inimkonda läbi selle ajaloo ja esiajaloo. Nad olid hoidnud elu nii kaua, kuni elu oli olemas olnud. Mõte, et «kodu» pole siin Rootoril, klammerdus tema külge isegi praegu. Aga ikkagi oli ta veetnud esimesed kakskümmend kaheksa 15 aastat oma elust Päikesesüsteemis ja oli ka ise Maal alates oma kahekümne esimesest kuni kahekümne kolmanda eluaastani ülikooli lõputööd kirjutanud.

Imelik, kuidas mõtted Maast perioodiliselt tema juurde tagasi tulid ja viivlema jäid. Maa polnud talle meeldinud. Talle polnud meeldinud selle rahvamassid, vilets organiseeritus, anarhia mitmesugused kombinatsioonid olulistes asjades ja valitsuse surve pisiasjades. Talle polnud meeldinud viletsa ilma rünnakud, maastikule jäänud armid, saastunud ookeanid. Ta oli Rootorile tagasi tulnud tohutu tänutundega ja uue abikaasaga, kellele oli püüdnud reklaamida oma kallist väikest pöörlevat maailma – et näidata seda ka mehele korraliku, mugava ja meeldivana, nagu see oli talle endale, kes ta oli selles sündinud.

Kuid mees oli märganud üksnes selle väiksust. «Sellest tüdineb ju kuue kuuga ära,» oli ta öelnud.

Ka ta ise polnud mehe huvi palju kauemaks köitnud. Oh, nojah…

Sellest oleks ikkagi asja saanud. Mitte küll tema jaoks. Eugenia Insigna oli igaveseks maailmade vahele kadunud. Aga laste jaoks. Eugenia oli sündinud Rootoril ja suutis Maata elada. Marlene oli peaaegu kogu oma elu elanud Rootoril ja suutis elada Päikesesüsteemita, kui mitte arvestada ebamäärast tunnet, et ta on sealt pärit. Marlene lapsed ei teaks sedagi ega hoolikski. Nende jaoks oleks Maa ja Päikesesüsteem mingi müüt ja Erythro võis saada kiiresti arenevaks maailmaks.

Ta lootis seda. Marlenel oli juba veider kinnisidee seoses Erythroga, kuigi see oli tekkinud alles mõne viimase kuu jooksul ja võis sama kiiresti üle minna, kui oli tulnudki.

Igatahes oleks kurtmine tänamatuse tipp. Keegi poleks osanud arvatagi, et Nemesise ümber võiks tiirelda elamiskõlblik taevakeha. Tingimused, mis elamiskõlblikkuse lõid, olid märkimisväärsed. Kaaluge neid võimalusi ja võtke arvesse ka Nemesise lähedust Päikesesüsteemile ning te lihtsalt ei usu, et see oleks tõenäoline.

Ta asus päevaraportite juurde, millega arvuti oma hõimule iseloomuliku kannatlikkusega ootas, et saaks neid talle esitada.

Siiski ei jõudnud ta neid veel küsida, kui tema sekretär helistas ja rõivaste vasakule õlale kinnitatud väikesest nööpkõlarist kostis vaikne hääl: «Aurinel Pampas soovib teid näha. Tal pole aega kokku lepitud.»

Insigna tegi grimassi, kuid siis meenus talle, et ta ise oli poisi Marlene järele saatnud. Ta ütles: «Las tuleb sisse.»

Ta heitis kiire pilgu peeglisse ja nägi, et välimus on rahuldav. Endale tundus ta nooremana kui tema nelikümmend kaks aastat. Ta lootis, et tundub samamoodi ka teistele.

Näis rumal oma välimuse pärast muretseda, kui seitsmeteistaastane noormees pidi kohe sisse astuma, kuid Eugenia Insigna oli märganud vaest Marlenet seda poissi vaatamas ja teadis, mida selline pilk ennustab. Insigna ei uskunud, et Aurinel, kes ise oli oma väljanägemisest nii sisse võetud, võiks mõelda lapselikult trullakast Marlenest kuidagi teisiti kui naljakast lapsest. Siiski ei pidanud Marlene tundma, et ta ema on ta ebaõnnele kaasa aidanud ja käitunud poisiga kuidagi teisiti kui võluvalt.

Ta süüdistab mind niikuinii, mõtles Insigna ohates, kui poiss sisse astus naeratusega, mis polnud veel kaotanud noorukilikku ujedust.

«Noh, Aurinel,» ütles ta. «Kas leidsid Marlene?»

«Jah, proua. Täpselt sealt, kus te ütlesite ta olevat, ja rääkisin talle, et tahate, et ta sealt ära tuleks.»

«Ja kuidas ta ennast tunneb?»

«Kui teada tahate, doktor Insigna – ma ei oska öelda, on see depressioon või midagi muud, aga ta on üpris naljaka mõtte pähe võtnud. Ma ei tea, kas talle meeldib, et teile sellest räägin.»

«Noh, ega mullegi meeldi talle spioone sappa saata, kuid tal on tihti veidrad ideed ja see teeb mulle muret. Palun räägi, mida ta ütles.»

Aurinel raputas pead. «Hea küll, aga ärge talle öelge, et mina midagi rääkisin. See on tõesti hullumeelsus. Ta ütles, et Maa hävib.»

Ta ootas, et Insigna naerma hakkaks.

Naine ei hakanud. Selle asemel ta plahvatas. «Mida? Mis sundis teda nii ütlema?»

«Ma ei tea, doktor Insigna. Ta on väga nutikas laps, teate küll, aga tal tekkivad sellised naljakad ideed. Või ta tegi mind lihtsalt narriks.»

Insigna katkestas teda. «Just täpselt seda ta võiski teha. Tal on kummaline huumorimeel. Nii et kuula, ma ei taha, et sa seda veel kellelegi kordad. Ma ei taha, et hakkaksid liikuma tobedad jutud. Saad aru?»

«Muidugi, proua.»

«Ma mõtlen seda tõsiselt. Mitte üks sõna.»

Aurinel noogutas kiiresti.

«Aga aitäh, et mulle teatasid, Aurinel. See oli tähtis. Ma räägin Marlenega ja selgitan välja, mis teda vaevab – ja ma ei ütle talle, et sina sellest rääkisid.»

«Aitäh,» lausus Aurinel. «Aga üks asi veel, proua.»

«Mis on?»

«Kas Maa hävib?!»

Insigna jõllitas talle otsa ja naeris siis sunnitult. «Muidugi mitte! Võid nüüd minna.»