Insigna vaatas talle järele ja soovis siiralt, et oleks suutnud veenvamalt eitada.
3
Janus Pitt oli muljetavaldava välimusega, mis oli aidanud tal Rootori tippametnikuna võimule tõusta. Kolooniate moodustamise alguspäevadel oli edutatud keskmisest kasvust lühemaid inimesi. Siis mõeldi ruumi ja ressursside kokkuhoiust iga üksiku indiviidi kohta. Viimaks oli niisugune ettevaatus ebavajalikuks tunnistatud ja sellest loobutud, kuid eelarvamused istusid endiselt varasemate kolooniate elanike geenides ja tavaline rootorlane oli üks-kaks sentimeetrit lühem kui hilisemate kolooniate keskmised kodanikud.
Pitt oli siiski pikk, terashallide juuste, pikerguse näo, sügavsiniste silmade ja endiselt heas vormis kehaga, hoolimata faktist, et ta oli viiskümmend kuus.
Pitt tõstis pilgu ja naeratas, kui Eugenia Insigna sisenes, kuid tundis tavalist väikest rahutushoogu. Eugenias oli alati midagi ärevusttekitavat, isegi väsitavat. Tal olid need Põhjused (suure algustähega), millega oli raske tegeleda.
«Tänan, et mu vastu võtad, Janus,» sõnas naine, «nii lühikese etteteatamisega.»
Pitt katkestas oma töö arvutis ja naaldus toolil tagasi, püüdes mõjuda lõõgastunult.
«Tule-tule,» ütles ta, «me ei pea nii ametlikud olema. Oleme ju ammu tuttavad.»
«Ja koos palju läbi teinud,» märkis Insigna.
«Oleme tõesti,» kinnitas Pitt. «Ja kuidas su tütrel läheb?»
«Tegelikult temast ma tahtsingi rääkida. Kas kilbid on sees?»
Pitti kulmud kerkisid. «Miks kilbid? Mida siin varjata on ja kelle eest?»
See küsimus tuletas Pittile meelde, kui veidras olukorras Rootor asus. See oli igas praktilises mõttes Universumis üksinda. Päikesesüsteem oli rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel ja ühtki muud mõistuslike asukatega maailma ei pruukinud olla sadade valgusaastate kaugusel, aga võib-olla ka miljardite valgusaastate kaugusel mitte üheski suunas.
Rootorlasi võisid ju kimbutada üksindus ja ebakindlus, ent nad ei pidanud kartma mingit sekkumist väljastpoolt. Nojah, peaaegu ei pidanud kartma, mõtles Pitt.
Insigna ütles: «Sa tead, mida siin varjata on. Sa oled alati ise saladust nõudnud.»
Pitt aktiveeris kilbi ja lausus: «Kas võtame selle jutu jälle üles? Palun, Eugenia, see kõik on kokku lepitud. See oli kokku lepitud, kui me neliteist aastat tagasi lahkusime. Ma tean, et sa selle üle ikka ja jälle juurdled…»
«Selle üle juurdlen? Miks mitte? See on minu täht,» viipas ta käega justkui Nemesise poole. «Minu vastutus.»
Pitti lõualihased tõmbusid pingule. Kas peame kõik selle jälle läbi arutama? mõtles ta.
Valjusti ütles ta: «Me oleme varjatud. Nii, mis sulle siis muret teeb?»
«Marlene. Mu tütar. Ta on kuidagi teada saanud.»
«Mida teada?»
«Nemesise ja Päikesesüsteemi kohta.»
«Kuidas ta võiks teada? Kui sa just ise talle ei rääkinud?»
Insigna laiutas abitult käsi. «Muidugi ei rääkinud, aga mul pole tarviski. Ma ei tea, kuidas saab nii olla, aga miskipärast paistab Marlene kõike kuulvat ja nägevat. Ja väikeste asjade põhjal, mida ta kuuleb ja näeb, mõtleb ta ise asju välja. Ta on seda alati suutnud, kuid viimasel aastal on see palju hullemaks läinud.»
«Nojah siis… Ta mõistatab ja mõnikord mõistatab õigesti. Ütle, et tal pole õigus, ja vaata, et ta sellest ei räägiks.»
«Aga ta on juba rääkinud ühele noormehele, kes mulle ütlema tuli. Sellepärast ma teangi. Aurinel Pampas. Ta on peresõber.»
«Ah jah. Tean teda – mõnevõrra. Lihtsalt ütle talle, et ta ei kuulaks fantaasiaid, mille on välja mõelnud üks väike tüdruk.»
«Ta ei ole väike tüdruk. Ta on viisteist.»
«Tema jaoks on ta väike tüdruk, usu mind. Ma ütlesin, et tean seda noormeest. Mul on mulje, et ta tahab väga täiskasvanu olla, ning mäletan, et kui olin temavanune, siis ei pakkunud mulle viieteistaastased tüdrukud mingit huvi, eriti kui nad olid…»
Insigna sõnas kibedalt: «Saan aru. Eriti kui nad olid lühikesed, trullakad ja tavalised. Kas see loeb midagi, et ta on väga intelligentne?»
«Sulle ja mulle? Kindlasti. Aurinelile kindlasti mitte. Kui tarvis, siis räägin poisiga. Sina räägi Marlenega. Ütle talle, et see mõte on naeruväärne, et see pole tõsi ja et ta ei tohi häirivaid muinasjutte levitada.»
«Aga mis siis, kui see on tõsi?»
«Ei tule kõne allagi. Kuule, Eugenia, sina ja mina oleme seda võimalust aastaid varjanud ning oleks parem, kui me varjamist jätkaksime. Kui jutt liikvele läheb, hakatakse liialdama ja selles küsimuses tekkib sentimentaalsus – kasutu sentimentaalsus. See üksnes tõmbab meie tähelepanu kõrvale töölt, millega oleme tegelenud juba Päikesesüsteemist lahkumisest saadik ja millega oleme ka edaspidi hõivatud veel mitu põlvkonda.»
Naine vaatas talle otsa – šokeeritult, uskumatult.
«Kas sul tõesti pole tundeid Päikesesüsteemi ja Maa vastu – maailma vastu, millest on pärit inimkond?»
«Jah, Eugenia, mul on igasuguseid tundeid. Kuid need on sisemised ja ma ei luba neil mõjule pääseda. Me lahkusime Päikesesüsteemist, arvates, et inimkonnal on aeg levida. Olen kindel, et teised järgnevad meile; võib-olla nad juba teevadki seda. Oleme muutnud inimkonna galaktiliseks fenomeniks ega tohi enam mõelda üksiku planetaarse süsteemi terminites. Meie töö on siin.»
Nad jõllitasid teineteisele otsa, siis ütles Eugenia lootusetuse varjundiga: «Rääkisid mulle jälle augu pähe. Sa oled mulle nii palju aastaid auku pähe rääkinud.»
«Jah, aga järgmisel aastal pean seda jälle tegema ja ülejärgmisel aastal jälle. Sa ei võta õppust, Eugenia, ja sa väsitad mind. Esimesest korrast oleks pidanud piisama.» Ja ta pööras eemale, tagasi oma arvuti juurde.
Kaks
NEMESIS
4
Esimest korda oli ta Eugeniale augu pähe rääkinud kuusteist aastat tagasi, 2220. aastal, sellel põneval aastal, mil Galaktika võimalused olid nende jaoks avanenud.
Janus Pitti juuksed olid siis tumepruunid ja ta polnud veel Rootori kolooniaülem, kuigi kõik rääkisid temast kui tulevikuga inimesest. Ta juhtis siiski Uurimis- ja Kaubandusosakonda ning tema vastutusel oli Kauge Sond, mis suurel määral oli ka tema tegevuse tulemus.
See oli esimene katse ainet hüperajamiga läbi ruumi toimetada.
Teadaolevalt oli üksnes Rootoril välja arendatud hüperajam ja Pitt oli olnud salastatuse kõige tugevam pooldaja.
Ta oli Nõukogu istungil öelnud: «Päikesesüsteem on ülerahvastatud. Seal on rohkem kosmosekolooniaid, kui oleks võimalik neile hõlpsasti ruumi leida. Isegi asteroidivöö on üksnes leevendus. Seegi saab üpris varsti ebamugavalt rahvarohkeks. Peale selle on igal koloonial tema enda ökoloogiline tasakaal ja selles suhtes triivime me üksteisest lahku. Kaubandust kägistab hirm kellegi teise parasiite või patogeenide tüvesid endale külge korjata.
Ainus lahendus, kaasnõunikud, on Päikesesüsteemist lahkuda – fanfaarideta ja ette hoiatamata. Lahkume ja otsime uue kodu, kus saame üles ehitada uue maailma meie enda inimkonnaharuga, meie enda ühiskonnaga, meie enda eluviisiga. Seda ei saa teha hüperajamita – aga meil on see ju olemas. Teised kolooniad avastavad viimaks selle tehnika ja lahkuvad samuti. Päikesesüsteemist saab võilill, mis külvab seemned läbi maailmaruumi triivima.
Aga kui läheme esimestena, leiame arvatavasti mõne maailma enne, kui teised järgnevad. Saame ennast kindlalt sisse seada, nii et kui teised saabuvad ja meiega meie uues maailmas arvatavasti kokku satuvad, siis oleksime piisavalt tugevad, et nad mujale saata. Galaktika on suur ja seal peab olema teisi kohti.»
Muidugi oli olnud ägedaid vastuväiteid. Oli neid, kes vaidlesid hirmust – kartsid maha jätta tuttavat keskkonda. Oli neid, kes vaidlesid sentimentaalsusest – tundest oma sünniplaneedi vastu. Oli neid, kes vaidlesid idealismist – nad ihkasid kohale jääda ja teistele teadmisi edasi anda.
Pitt uskus vaevalt, et ta võiks võita. See oli õnnestunud sellepärast, et Eugenia Insigna oli leidnud talle võiduka argumendi. Kui uskumatu vedamine see oli, et naine kõigepealt tema juurde tuli.
