Eugenia oli siis üsna noor, kõigest kakskümmend kuus, abielus, kuid veel mitte rase. Ta oli elevil, punastav ja arvutiväljatrükkidega koormatud.

Pitt mäletas, et oli enda tülitamise peale kulmu kortsutanud. Tema oli osakonnaülem ja Eugenia – noh, tema oli eikeegi, kuigi selgus, et see oli väga viimane hetk, mil ta oli eikeegi.

Tookord Pitt sellest muidugi aru ei saanud ja oli ärritatud, et naine oli ennast sisse pressinud. Ta oli noore naise silmnähtava elevuse ees tagasi tõmbunud. Eugenia kavatses vedada teda läbi oma paberite lõpmatu keerukuse, mis iganes see polnudki, mida ta käes hoidis, ja teha seda niisuguse entusiasmiga, mis oleks mehe kiiresti ära kurnanud.

Ta oleks võinud anda lühikese kokkuvõtte mõnele Pitti assistentidest. Pitt otsustas seda öelda. «Ma näen, et teil on seal andmed, doktor Insigna, millele te soovite mu tähelepanu pöörata. Mul oleks hea meel neid mõni teine kord vaadata. Miks te ei võiks neid mõne mu abilise kätte jätta?» Ja viibanud ukse poole, lootes kirglikult, et naine võiks ümber pöörata ja selles suunas minna. (Mõnikord hilisematel aastatel juurdles ta jõudehetkel, mis oleks juhtunud, kui too olekski seda teinud, ja selle mõtte peale tardus tal veri soontes.)

Kuid naine ütles: «Ei-ei, härra ülem. Ma pean kohtuma teie, mitte kellegi teisega.» Rääkides värises tal hääl, nagu oleks tema seesmine erutus olnud väljakannatamatu. «See on suurim avastus, mille keegi on teinud alates… alates…» Ta loobus. «See on suurim!»

Pitt vaatas kahtlevalt pabereid naise käes. Need värisesid, kuid tema omalt poolt vastuseks erutust ei tundnud. Need spetsialistid arvavad alati, et mingi mikroareng nende mikrovaldkonnas vapustab süsteemi.

Ta ütles alistunult: «Noh, doktor, kas oskate seda lihtsalt ära seletada?»

«Kas oleme varjestatud, söör?»

«Miks me peame varjestatud olema?»

«Ma ei taha, et keegi teine kuuleks, enne kui olen kindel… kindel… Ma pean uuesti kontrollima ja üle kontrollima, kuni pole enam kahtlust. Kuid tegelikult mul ei olegi kahtlust. Ma ei räägi loogiliselt, eks?»

«Ei, ei räägi,» sõnas Pitt külmalt, kätt lülitile asetades. «Kilp on sees. Nüüd jutustage mulle.»

«See kõik on siin. Näitan seda teile.»

«Ei. Kõigepealt jutustage. Sõnadega. Lühidalt.»

Naine tõmbas sügavalt hinge. «Härra osakonnaülem, olen avastanud lähima tähe.» Tema silmad olid pärani ja ta hingas kiiresti.

Pitt ütles: «Lähim tähesüsteem on Alpha Centauri ja seda on teatud juba neli sajandit.»

«See on lähim tähesüsteem, mida me siiani teadsime, kuid mitte lähim, mida teada võiksime. Olen avastanud ühe lähema. Päikesel on kauge kaksiktäht. Kas suudate seda uskuda?»

Pitt uuris naist tähelepanelikult. See oli üpris tüüpiline. Kui nad on piisavalt noored, piisavalt entusiastlikud ja piisavalt kogenematud, plahvatavad nad iga kord enneaegu.

Ta küsis: «Kas olete kindel?»

«Olen. Tõesti. Las ma näitan teile andmeid. See on kõige põnevam asi, mis on astronoomias juhtunud, alates…»

«Kui see on juhtunud. Ja ärge näidake mulle andmeid. Vaatan neid hiljem. Rääkige mulle. Kui Alpha Centaurist lähemal on mõni täht, miks pole seda praeguseni avastatud? Miks see teile avastada jäeti, doktor Insigna?» Ta teadis, et kõlab sarkastiliselt, kuid naine ei paistnud tema toonile tähelepanu pööravat. Ta oli kaugelt liiga elevil.

«On põhjus. See täht asub pilve taga, musta pilve, kosmilise tolmu, mis juhtumisi jääb just tähe ja meie vahele. Ilma valguse neeldumiseta tolmus oleks see kaheksanda suurusjärgu täht ja seda oleks kindlasti märgatud. Tolm neelab valguse ja teeb selle üheksateistkümnenda suurusjärgu täheks, mis paljude miljonite muude nõrkade tähtede vahele ära kaob. Selle märkamiseks pole põhjust. Keegi pole seda vaadanud. See asub Maa kauges lõunataevas, nii et enamikku kolooniate-eelseid teleskoope ei saanud sellesse kaarde isegi suunata.»

«Ja kui nii, kuidas siis teie märkasite?»

«Kauge Sondi tõttu. Vaadake, see Naabertäht ja Päike muudavad oma asendit, muidugi teineteise suhtes. Oletasin seda ja Päike pöörleb ümber nende ühise gravitatsioonikeskme väga aeglaselt miljoni aasta pikkuse perioodi jooksul. Mõni sajand tagasi võisid asendid olla sellised, et me oleksime näinud Naabertähte tolmupilve ühe serva tagant tema täies ereduses, kuid meil oleks selleks ikkagi tarvis läinud teleskoopi ja teleskoobid on kõigest kuus sajandit vanad – või nooremadki nendes kohtades Maal, kust Naabertähte näha oleks. Mõne sajandi pärast oleks see jälle selgelt näha, särades tolmupilve teise serva tagant. Kuid me ei pea sajandeid ootama. Kauge Sond tegi selle meie jaoks ära.»

Pitt tundis end tuld võtmas, temas tärkas sügavale maetud erutus. Ta ütles: «Kas peate silmas, et Kauge Sond tegi foto sellest taeva osast, kus on Naabertäht, ning et Kauge Sond oli piisavalt kaugel kosmoses, et pilve taha näha ja avastada Naabertäht kogu tema kirkuses?»

«Täpselt. Leidsime kaheksanda suurusjärgu tähe kohas, kus ei peaks kaheksanda suurusjärgu tähte olema, ja selle spekter oli punase kääbuse oma. Punaseid kääbuseid pole võimalik kaugelt näha, nii et see pidi olema üsna lähedal.»

«Jah, aga miks lähemal kui Alpha Centauri?»

«Loomulikult uurisin sama taevaosa, mida nähti Rootorilt, ja kaheksanda suurusjärgu tähte seal ei olnud. Siiski oli üsna selle koha lähedal üheksateistkümnenda suurusjärgu täht, mis puudus Kauge Sondi tehtud fotol. Eeldasin, et see üheksateistkümnenda suurusjärgu täht oli varjatud kaheksanda suurusjärgu täht ja see fakt, et nad ei asunud täpselt samas kohas, pidi olema parallaktilise nihke tulemus.»

«Jah, saan sellest aru. Lähestikku asuvad objektid kaugel taustal paistavad olevat eri kohtades, kui neid vaadelda eri punktidest.»

«Õige, kuid tähed asuvad nii kaugel, et isegi Kauge Sondi läbitud murdosa valgusaastast ei pannud kaugeid tähti märgatavalt nihkuma, küll aga lähemaid tähti. Ja selle Naabertähega tekkis tohutu nihe; pean silmas, et võrdlevalt. Kontrollisin taevast Kauge Sondi eri positsioonidelt tema teekonnal väljapoole. Seal oli kolm fotot, mis olid tehtud nende intervallide ajal, mil ta viibis normaalkosmoses, ja mida lähemal pilve servale, seda eredamaks Naabertäht muutus. Parallaktilise nihke põhjal selgub, et Naabertäht asub kõigest natuke rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel. See on poolel distantsil Alpha Centaurile.»

Pitt silmitses naist mõtlikult ning järgnenud pikas vaikuses muutus too rahutuks ja ebakindlaks.

«Ülem Pitt,» ütles ta, «kas tahate nüüd andmeid näha?»

«Ei,» vastas mees. «Olen rahul sellega, mida te mulle rääkisite. Nüüd pean teile mõned küsimused esitama. Mulle tundub, et kui ma teid õigesti mõistsin, siis võimalus, et keegi võiks keskenduda üheksateistkümnenda suurusjärgu tähele ning püüda leida selle parallaksi ja kindlaks teha distantsi, on peaaegu olematu.»

«Nullilähedane.»

«Kas on võimalik veel mingil viisil märgata, et varjatud täht peab asuma meile väga lähedal?»

«Sel võib olla väga korrapärane liikumine – ühe tähe kohta. Pean silmas, et kui vaatlete seda pidevalt, muutub tähe asukoht taevas enam-vähem sirgjooneliselt.»

«Kas seda oleks siis võimalik märgata?»

«Võiks olla, aga mitte kõik tähed ei liigu tuntavalt korrapäraselt, isegi kui nad on meile lähedal. Nad liiguvad kolmedimensiooniliselt ja me näeme korrapärast liikumist üksnes kahedimensioonilise projektsiooniga. Ma võin seletada…»

«Ei, ma usun selle kohta jätkuvalt teie sõna. Kas see täht liigub tuntavalt korrapäraselt?»

«Selle kindlaksmääramine võib aega võtta. Mul on sellest taevaosast mõned vanemad pildid ja ma võiksin märgatava korrapärase liikumise avastada. See vajab rohkem tööd.»

«Aga kas te arvate, et see liigub nii korrapäraselt, et see võiks astronoomidele silma hakata, kui nad tähte lihtsalt juhuslikult märkavad?»

«Ei arva.»

«Siis on ehk võimalik, et meie Rootoril oleme ainsad, kes sellest Naabertähest teavad, kuna meie oleme ainsana välja saatnud Kauge Sondi. See on teie valdkond, doktor Insigna. Kas olete nõus, et meie oleme ainsana välja saatnud Kauge Sondi?»