«Nii palju vahet, kui sa üldse kujutleda suudad, Eugenia. Las kolooniad tunglevad sisse, nagu soovivad, ja meil ongi tuhat eri kultuuri, mis toovad kaasa kõik Maa masendava ajaloo vihkamised ja vaenud. Andkem endale rohkem aega seal üksi olla ja me võime üles ehitada kolooniate süsteemi, mis oleks kultuuriliselt ja ökoloogiliselt ühtne. See oleks palju parem olukord – vähem kaootiline, vähem anarhiline.»

«Vähem huvitav. Vähem kirev. Vähem elus.»

«Sugugi mitte. Olen kindel, et muutuksime mitmekesisemaks. Eri kolooniatel on oma erinevused, kuid neil oleks vähemalt ühine alus, millelt need erinevused võrsuksid. Sellepärast oleks see märksa parem kolooniate rühm. Ja isegi kui mul pole õigus, saad sa kindlasti aru, et seda eksperimenti peab proovima. Miks mitte pühendada üks täht sellisele mõistuslikule arengule ja vaadata, kas see töötab? Me võtame ühe tähe, punase kääbuse, millest keegi pole tavaliselt huvitatud, ja kasutame seda, et näha, kas saame ehitada ühiskonna, mis on uut sorti ja võimalik, et ka parem.

Vaatame, mida me teha saame,» jätkas Pitt, «kui kasutud kultuurilised erinevused meie energiat välja ei kurna ega hävita ning võõraste ökoloogilised sissetungid meie üldist bioloogiat pidevalt ei moonuta.»

Insigna tundis end liigutatuna. Isegi kui sellest asja ei saaks, oleks inimkond midagi õppinud – et sellest ei saanud asja. Aga kui sellest asja saaks?

Ent siis raputas ta pead. «See on kasutu unistus. Naabertäht avastatakse meist sõltumata, ükskõik kui väga me püüame seda saladuses hoida.»

«Aga kui palju sinu enda avastuses, Eugenia, oli juhuslikku? Räägi nüüd tõtt. Sa lihtsalt juhtusid tähte märkama. Sa lihtsalt juhtusid seda võrdlema sellega, mida võisid näha teisel kaardil. Kas see poleks võinud sul üldse kahe silma vahele jääda? Ja kas samasuguses olukorras ei võiks see teistelgi märkamata jääda?»

Insigna ei vastanud, kuid ilme tema näol pakkus Pittile rahuldust.

Tema hääl oli muutunud vaiksemaks, peaaegu hüpnootiliseks. «Ja kui tekkib kõigest saja aasta pikkune viivitus. Kui me saame endale ainult sada aastat oma uue ühiskonna ülesehitamiseks, siis kasvaksime piisavalt suureks ja tugevaks, et ennast kaitsta ning sundida teisi mööduma ja muudesse maailmadesse minema. Kauem me ei peakski ennast kaitsma.»

Jälle Insigna ei vastanud.

Pitt küsis: «Kas ma olen sind veennud?»

Naine oleks ennast justkui raputanud. «Mitte päris.»

«Siis mõtle sellest ja ma palun sinult vaid ühte teenet. Kuni sa mõtled, ära räägi kellelegi sõnagi Naabertähest ja anna mulle kõik andmed, et saaksin neid kindlas kohas hoida. Ma ei hävita neid. Minu sõna selle peale. Meil läheb neid tarvis, kui kavatseme Naabertähe juurde minna. Võiksid sa vähemalt nii palju teha, Eugenia?»

«Jah,» vastas naine viimaks väga tasa. Siis ta süttis. «Üks asi siiski veel. Ma pean saama tähele nime panna. Kui ma panen sellele nime, siis on see minu täht.»

Pitt naeratas põgusalt. «Mis nime sa tahad panna? Insigna Täht? Eugenia Täht?»

«Ei. Nii tobe ma ei ole. Tahan sellele nimeks panna Nemesis.»

«Nemesis? N-E-M-E-S-I-S?»

«Jah.»

«Aga miks?»

«Kahekümnenda sajandi lõpus oli lühike spekulatsioonide periood Naabertähe võimalikkusest Päikese läheduses. Tookord lõppes see mitte millegagi. Mingit Naabertähte ei leitud, kuid teemale pühendatud teadustöödes viidati sellele kui «Nemesisele». Tahaksin neid julgeid mõtlejaid austada.»

«Nemesis? Kas Kreekas polnud mitte sellenimeline jumalanna? Ebameeldiv?»

«Tasumise, õiglase kättemaksu ja karistuse jumalanna. See tuli keelde üsna lillelise sõnana. Arvuti nimetas seda «arhailiseks», kui kontrollisin.»

«Ja miks need vana aja inimesed selle Nemesiseks nimetasid?»

«Midagi oli tegemist komeediparvega. Nähtavasti lendas Nemesis Päikese ümber tiireldes oma teel sellest parvest läbi ja põhjustas kosmilisi lööke, mis tapsid iga kahekümne kuue miljoni aasta järel Maal suure osa elust.»

Pitt näis jahmunud. «Päriselt?»

«Ei, päriselt mitte. See teooria polnud vettpidav, kuid ma tahan sellegipoolest, et nimi oleks Nemesis. Ja ma tahan, et kirja läheks ka see, et mina nime panin.»

«Luban sulle seda, Eugenia. See on sinu avastus ja nii see meil ka kirja läheb. Kui ülejäänud osa inimkonnast viimaks avastab Nemesise regiooni – kas nii on õige öelda? – saavad nad teada, kes selle avastuse tegi ja mismoodi. Sinu täht, sinu Nemesis, saab olema esimene täht pärast Päikest ennast, mis inimtsivilisatsiooni kohal särab. Ja eranditult esimene, mis särab mujalt pärit inimtsivilisatsiooni kohal.»

Pitt jälgis naise lahkumist ja tundis end üldjoontes kindlalt. Küll Eugenia oma koha leiab. Luba lasta tal tähele nimi panna oli täiuslik liigutus. Kindlasti tahab naine omaenda tähe juurde minna. Kindlasti tajub ta loogilise ja korrastatud tsivilisatsiooni rajamise veetlust oma tähe ümber. Sellise tsivilisatsiooni, millest võiksid pärineda tsivilisatsioonid kõikjal kogu Galaktikas.

Ja just siis, kui Pitt oleks võinud kuldse tuleviku paistel lõõgastuda, vapustas teda kerge õudustunne, mis polnud talle täiesti võõras.

Miks Nemesis? Miks tuli naisele pähe nimetada täht kättemaksujumalanna järgi?

Ta oli peaaegu piisavalt nõrk, et mõelda sellest kui halvast endest.

Oli õhtusöögi aeg ja Insigna ühes sellises tujus, mil ta lihtsalt natuke kartis omaenda tütart.

Need tujud olid hiljuti tugevamaks muutunud ja Eugenia ei teadnud, miks. Arvatavasti oli põhjuseks Marlene kasvav kalduvus vaikimiseks, enesesse tõmbumiseks, paistes alati tegevuses mõtetega, mis on liiga sügavad, et kõnelda.

Ja mõnikord tundis Insignia lisaks murelikule kartusele ka süütunnet sellepärast, et tal puudus tüdrukuga emalik kannatlikkus. Süütunnet, sest ta oli liiga selgelt teadlik tüdruku füüsilistest vajakajäämistest. Marlenel puudusid kindlasti tema ema tavaline kenadus või isa tahumatult omapärane hea välimus.

Marlene oli lühike ja… töntsakas. See oli ainus Marlene kohta täpselt sobiv sõna, mille Insigna suutis leida.

Ja muidugi vaeseke. See oli omadussõna, mida ta peaaegu alati mõttes kasutas ja suutis vaid vaevu hoiduda välja ütlemast.

Lühike. Töntsakas. Paks, kuid mitte rasvane, selline oli Marlene. Temas polnud midagi graatsilist. Juuksed tumepruunid, üsna pikad ja täitsa sirged. Nina natuke sibulakujuline, suunurgad õige pisut allapoole pööratud, lõug pisike, hoiak passiivne ja endassepööratud.

Muidugi olid veel tema silmad, suured ja säravtumedad, nende kohal kaarduvate ühtlaste tumedate kulmudega, pikkade ripsmetega, mis paistsid peaaegu nagu kunstlikud. Siiski ei suutnud ainult silmad üles kaaluda kõike muud, ükskõik kui ligitõmbavad need mõnel üksikul hetkel olla võisidki.

Sestsaadik, kui Marlene sai viieseks, oli Insigna teadnud, et üksnes oma füüsiliste omadustega ei suuda ta tõenäoliselt iialgi mõnda meest köita, ja see muutus iga aastaga üha ilmsemaks.

Aurinel oli Marlenet rauge pilguga vaadanud enne tolle teismeliseks saamist, nähtavasti võlutud tüdruku eale mittevastavast intellektist ja peaaegu hiilgavast mõistmisvõimest. Ning Marlene oli tema juuresolekul olnud uje ja rahul, justkui mõistaks ähmaselt, et kusagil on olemas mingi objekt nimetusega «poiss», mis oli kuidagiviisi julgustav, kuid mitte teades, mis see võiks olla.

Paari viimase aasta jooksul tundus Insignale, et Marlene on lõpuks selgeks saanud, mida «poiss» tähendab. Tema kõikeahmiv raamatulugemine ja filmide vaatamine, mis olid liiga täiskasvanulikud tema keha, aga mitte mõistuse jaoks, kahtlemata aitasid teda selles, kuid ka Aurinel oli vanemaks saanud ja kui hormoonid temas möllama hakkasid, polnud need enam teravmeelsed jutuajamised, mida ta otsis.

Tol õhtusöögil küsis Insigna: «Kuidas su päev möödus, kallis?»

«Vaikselt. Aurinel tuli mind otsima ja ma usun, et ta kandis sulle juba ette. Mul on kahju, et pidid vaeva nägema mu jahtimisega.»