Ta pöördus minu poole. „Aga Clea?” küsis ta lõpuks häälega, mis oleks nagu küsinud seda kajalt. „Ma pole temast väga ammu midagi kuulnud,” ütlesin ma. „See ei olene ajast. Ma arvan, et ta on abiellunud, läinud võõrale maale, et tal on lapsed, maalikunstniku maine … Kõik, mida talle võib soovida.”

Ta vaatas mind uudishimulikult ja vangutas pead. „Ei,” ütles ta ja see oli kõik.

Kell oli ammugi üle südaöö, kui üks laevnik hüüdis teda pimedast oliivisalust. Läksin temaga randa kaasa, olles ta kiire lahkumise pärast kurb. Kalda ääres ootas sõudepaat, milles seisis aere hoidev meremees. Ta ütles midagi araabia keeles.

Kevadine meri oli pärast päevast päikesepaistet kutsuvalt soe ja kui Balthazar astus paati, valdas mind soov ujuda temaga kaasa laevani, mis oli vähem kui paarsada jardi kaldast eemal. Ma tegingi seda ja hulpisin vees, kui ta üle tekirinnatise ronis ja paat laeva tõsteti. „Ära sõukruvi lainetusse kinni jää,” hüüdis ta. „Uju tagasi, enne kui mootor käima pannakse.” „Küll ma ujun.” „Aga oota veel korraks.” Ta kummardus reelingu taha, ilmus siis nähtavale ja laskis midagi mu kõrvale merre. See kukkus vaikse sulpsatusega vette. „Aleksandriast pärit roos,” ütles ta, „midagi linnast, mis annab oma armastajatele kõike peale õnne.” Ta muheles: „Anna see lapsele.”

„Hüvasti, Balthazar!”

„Kirjuta mulle, kui julged!”

Hulpides nagu ämblik valgusvihkude võrgus ning pöördudes tumeda kalda ees läiklevate kollaste peegelduste poole, lehvitasin ma talle ja ta lehvitas vastu.

Võtsin hapra roosivarre hammaste vahele ja ujusin koeratõmmetega riiete poole, mis ma olin jätnud kivisele rannale.

Seal, laua peal kollase lambitule paistel lebas vahelekirjutustega „Justine”, nagu ma olin käsikirjale nimeks pannud. Käsikiri oli kortsus ja praguline ning selle ääri täitsid tärnid, mille juurde kuulusid mitmevärvilise tindiga kirjutatud küsimused ja vastused. See näis olevat meie jagatud tõeluse sümbol, nagu palimpsest, millele igaüks oli jätnud kiht-kihilt omaenda jälgi.

Kas ma pean nüüd õppima nägema kõike uue pilguga ja harjuma tõdedega, mille on lisanud Balthazar? Võimatu on kirjutada, mis tunnetega ma lugesin tema kirjutatud ridu, vahel väga üksikasjalikke, vahel aga väga väheütlevalt lühidaid, nagu näiteks nimekirjas, mille pealkirjaks ta oli pannud „Mõned arutlusvead ja arusaamatused” ja kus ta ütles külmalt: „Number 4. Selle kohta, et Justine „armastas” sind. Kui üldse kedagi, siis „armastas” ta Pursewardenit. Mida see tähendab? Ta oli sunnitud kasutama sind peibutuspardina, et kaitsta meest armukadeda Nessimi eest, kellega ta oli abiellunud. Pursewarden ei hoolinud temast üldse – selline on armastuse ülim loogika!”

Mu vaimusilmas tõusis linn taas kord rohelise järvepeegli ja murtud liivakivisakkide taustale, mis märkisid kõrbeserva. Armastuse poliitika, iha intriigid, hea ja kuri, voorus ja tujukus, armastus ja mõrv liikusid tumedalt Aleksandria tänavate ja väljakute pimedates soppides, bordellides ja elutubades nagu suur angerjaparv mõne salasepitsuse ja selle vastutegevuse põhjamudas.

Koit oli peaaegu käes, kui ma panin kütkestava paberivirna kõigi selle mu enda (sise)elu kohta käivate kommentaaridega kõrvale ja taarusin nagu joodik voodisse, valutav pea täis linna kajasid, selle ainsa veel säilinud linna kajasid, kus rasside ja harjumuste äärmused võivad kokku saada ja abielluda ning kus ristuvad inimhingede saatused. Magama jäädes kuulsin ma ikka veel oma sõbra kuivetut häält: „Kui palju sa üldse tahad teada?” „Ma pean teadma kõike, et lõpuks sellest linnast vabaneda,” vastasin ma läbi une.

„Kui sa nopid lille, hüppab seda kandnud oks oma kohale tagasi. Aga südame kiindumustega nii ei ole,” oli Clea kord Balthazarile öelnud.

Nii lasin ma lükata end aeglaselt ja vastumeelselt tagasi alguspunkti, nagu inimene, kellele suure rännaku lõpul öeldakse, et ta on rännanud unes. „Tõde,” ütles mulle kord Balthazar, nuusates nina vanasse tennisesokki, „tõde räägib ajas endale kõige rohkem vastu.”

Ja teisel korral, aga mitte vähem meeldejäävalt ütles Pursewarden: „Kui asjad oleksid alati seda, mis nad paistavad olevat, kui palju vaesem oleks siis inimeste fantaasia!”

Kuidas ma ometi pääsen sellest lipaka elukommetega linnast, merest, kõrbest, minarettidest, liivast ja veel kord merest?

Ei, ma pean selle kõik mustvalgel üles kirjutama, kuni mälu ja tegevustahe pole veel vaibunud. Ma tean, et võti, mida ma püüan keerata, olen ma ise.

Le cénacle,3 nagu Capodistria meid tavatses nimetada noil päevil, kui me kohtusime varahommikuseks habemeajamiseks Mnemjiani ptolemaioslikus juuksuritöökojas kõigi selle peeglite ja palmidega, helmekardinatega ukseavades ning mõnusa puhta vee ja valgete linadega – laipade palsameerimisruumis. Kannikesekarva silmadega küürakas juhtis protseduuri ise, sest me kõik olime väärtuslikud kliendid (surnud vaaraod soolavannis, kus nende sisikond ja ajud välja võeti, puhastati ja tagasi asetati). Tema, habemeajaja, oli sageli ajamata habemega, olles just naasnud haiglast, kus ta oli ajanud mõne surnu habet. Me saime siin polsterdatud toolides peegli ees põgusalt kokku, et minna siis igaüks oma asju ajama: Da Capo puuvillamaakleritega kohtuma, Pombal prantsuse konsulaadis aega surnuks lööma (suu täis söestunud ööliblikaid, pea joomisest haige ja enesetunne selline, nagu ta oleks öö läbi oma silmamunadel kõndinud), mina õpetajatööle, Scobie politseijaoskonda ja nõnda edasi …

Mul on kuskil pleekinud foto sellest hommikurituaalist, mille on pildistanud välisuudiste korrespondent John Keats. Seda on nüüd imelik vaadata. Sel on surilina lõhn. See on kõnekas jäädvustus Aleksandria kevadhommikust: kohviubade purustamise vaikne ragin, prullakate tuvide kudrutamine. Ma tunnen oma sõbrad ära nende häälitsuste järgi: mõne poliitikakommentaari kohta käiv „päh” ja „fuih” Capodistria suust, millele järgneb kõhisev naerupahvak otsekui tõrre põhjast tulev röhitsus, Scobie suitsetajaköha „köh-köh”, Pombali vaikne „Tiens”,4 nagu lööks ta trianglit, „Tiens”.

Ja ühes nurgas olen mina oma kulunud kuues: täiuslik koolmeistrikuvand. Teises nurgas istub vaene väike Toto de Brunel. Keatsi fotoaparaat tabab ta siis, kui ta tõstab sõrmustatud käe meelekoha, tolle saatusliku meelekoha juurde.

Toto! Tema on originaal, ikoon. Ta närtsinud nõianägu ja väikese poisi pruunid silmad, laubal esiletungiv juuksepiir ja veider art nouveau naeratus. Teda armastasid vanemad seltskonnadaamid, kes olid liiga uhked, et maksta meesprostituutidele. „Toto, mon chou, c’est toi!”5 (madame Umbada), „Comme i lest charmant, ce Toto!”6 (Athena Trasha). Ta elabki selle tunnustuse kuivadest raasukestest, see vanade naiste lemmik, kelle ajatu näo lohukesed on iga päevaga üha sügavamad ja kes, ma usun, on sellega üsna rahul. Just.

„Toto – comment vas-tu?– Si heureux de vous voir, Madame Martinengo!”7

Ta oli inimene, keda Pombal nimetas põlglikult teise sordi härrasmeheks. Ta naeratuses oli haua hingust ja ta sõbralikkus mõjus uinutina. Kuigi ta varandus oli väikene ja kulutused tühised, tundis ta ennast seltskonnas nagu kala vees. Sinna polnud minu arust midagi parata, ta oli läbini naiselik tüüp, aga kui ta oleks naisena sündinud, oleks ta ennast ammugi surnuks nutnud. Kuigi ta polnud sarmikas, tegi ta homoseksuaalsus ta ikkagi lubamatul moel tähtsaks. „Homme serviable, homme gracieux”8 (olid öelnud ta kohta krahv Banubula ja kindral Cervoni, mida enamat võiks veel soovida?).