Maastikutoonid: pruunist pronksjani, terav taevasiluett, madalad pilved, beežikalt ja violetselt varjundatud peegeldustega pärlikarva maapind. Lõvikarva tolmukõrb: prohvetite hauad, mis on päikeseloojangul iidse järve taustal tsingi- ja vasekarva. Suured liivavoldid kerkivad õhust nagu hiiglaslikud vesimärgid; roheline ja sidrunkollane annab maad suurtükimetallile, üksikule tumedale ploomikarva niiskelt tukslevale purjele, mis on kui kleepjate tiibadega nümf. Taposiris2 on oma ümberkukkunud sammaste ja meremärkidega surnud, harpuunidega mehed haihtunud … Maerotise järv lebab kuuma sirelililla taeva all.

Aga kevad? Ah! Jõesuudmes pole kevadet, ei mingit värskuse- ega uuenemistunnet. Talvest tulnuna kastetakse sind kohe suve vahajasse ollusesse, mis on hingamiseks liiga kuum. Aga vähemalt siin, Aleksandrias päästavad meretuuled meid suvise olematuse liikumatust raskusest, puhudes üle sõjalaevade vahel lebava lainemurdja ning pannes laperdama Grande Cornishe’i rannapromenaadi kohvikute triibulised varikatused. Ma poleks kunagi …

Linn, mis on poolenisti kujuteldav (ja ometi täiesti tõeline), algab ja lõpeb meis endis, olles juurdunud meie mällu. Miks ma pean selle juurde küll õhtu õhtu järel tagasi pöörduma, kirjutades siin jaanikaunapuu halutule paistel, kui Egeuse mere tuul klammerdub mu saareonni külge, klammerdub ja laseb sellest jälle lahti ning painutab küpresse vibudena looka? Kas ma pole Aleksandria kohta juba piisavalt ütelnud? Kas mind nakatavad jälle ta unelmad ja mälestus tema elanikest? Unelmad, mida ma pidasin juba turvaliselt raamatusse raiutuks ja kindlalt mälu kongidesse vangistatuks! Te vist arvate, et ma kiitlen enda saavutatuga. Aga nii see ei ole. Üksainus juhuslik seik on muutnud kõik ja viinud mind tagasi endistele jälgedele. Mälestus, mis märkab end peeglis.

Justine, Melissa, Clea … Meid oli õigupoolest nii vähe ja võis ju arvata, et nad kõik mahuvad hõlpsasti ühteainsasse raamatusse, eks ole? Ma tõesti arvasin seda ka ise. Aeg ja olud on meid laiali pillutanud, meie sidemed igaveseks lõhkunud …

Ma olin võtnud endale ülesande taasluua nad sõnades, tuua nad mälust tagasi, anda igaühele tagasi tema asend minu ajas. Ja kui see kirjutis oli valmis, arvasin ma, et olen meie tegemiste nukumaja lukku keeranud. Ma tõesti ei näinud oma sõpru ega armsamaid enam elavate inimestena, vaid kujutluse värvilaikudena, mis elasid nüüd gobeläänikujutistena mu paberites, mitte enam linnas. Raske oli omistada neile veel mingit ühist tõelust peale sõnade, mida ma nende kohta olin tarvitanud. Mis mind ometi taas endale meelde tuletas?

Aga et edasi minna, pean ma minema tagasi. Mitte et varem kirjutatu poleks tõsi, üldsegi mitte. Aga kui ma kirjutasin, polnud kõik faktid mulle veel teada. Pilt, mille ma maalisin, oli esialgne, nagu pilt kadunud tsivilisatsioonist, mis on kokku pandud mõnest vaasikillust, kirjadega raidkivitükist, amuletist, mõnest inimluust ja kuldsest naeratavast surimaskist.

„Me elame,” kirjutab Pursewarden „valitud väljamõeldistel rajanevaid elusid. Meie ettekujutus tegelikkusest sõltub me asukohast ajas ja ruumis, mitte meie isiklikest omadustest, nagu meile meeldib arvata. Nõnda oleneb iga tõelusetõlgendus meie ainulaadsest positsioonist. Paar sammu itta või läände ja kogu pilt muutub.” Kuidagi nii ta kirjutas …

Mis puutub aga inimeste olemusse, olgu see tegelik või väljamõeldud, siis pole sellist asja olemas. Iga inimpsüühika on vastuoluliste eelarvamuste sipelgapesa. Kindlate omadustega isiksus on illusioon, aga vajalik illusioon, kui me tahame armastada!

Mis puutub sellesse, mis ei muutu … siis näiteks Melissa uje suudlus on ettearvatav (asjaarmastajalik nagu varajane trükikunst), nagu ka Justine’i kulmukortsutus, heitmas varju ta silmadele, mis leegitsevad südapäeval sfinksi silmakoobastena. „Lõppude lõpuks,” ütleb Pursewarden, „võib igaühe kohta arvata mida tahes. Pühakul ja kurjategijalgi on ühiseid omadusi.” Tal on õigus.

Ma püüan kõigest väest olla asjalik …

Viimases Balthazarilt minu kätte jõudnud kirjas ütles ta: „Ma mõtlen sinust tihti ja mitte ilma omamoodi morni huumorita. Sa oled taandunud oma saarele koos sinu arust kogu infoga meie ja meie elude kohta. Pole kahtlust, et sa mõistad meie üle paberil kohut, nagu see on kirjanikel tavaks. Ma tahaksin näha selle tulemust. Tõest on see kindlasti väga kaugel; ma pean silmas selliseid tõdesid, mida võiksin sulle öelda meie kõigi kohta, isegi iseenda kohta. Või tõdesid, mida sulle võiks öelda Clea (ta on Pariisis kellelgi külas ja pole mulle viimasel ajal kirjutanud). Ma kujutlen, kuidas sa oma tarkuses uurid romaani „Kombed”, Justine’i ja Nessimi päevikuid ning nõnda edasi, arvates, et neist võib leida tõde. Vale puha! Päevik on viimane koht, kust otsida inimeste kohta tõde. Keegi ei julge paberil ausalt pihtida, vähemalt mitte armastuse kohta. Kas sa tead, keda Justine tegelikult armastas? Arvad, et see olid sina, eks ole? Tunnista üles!”

Mu ainus vastus oli saata talle suur paberipatakas, mis oli mu aeglase sule all visalt kasvanud ja millele ma olin ebamääraselt pannud Justine’i nime, kuigi „Vihikud” oleks sobinud sama hästi. Sellest oli möödas mitu kuud tõesti õndsat vaikust, sest see andis mõista, et mu kriitik on rahul ega pea vajalikuks rohkemat lisada.

Ei saa öelda, et oleksin meie linna unustanud, aga ma lasin selle mälestustel uinuda. Kuid muidugi oli see minuga ikka kaasas, nagu see jääb alatiseks, ja rippus mu peas nagu ränduritele sageli kangastuv miraaž. Pursewarden on kirjeldanud seda nähtust niisuguste sõnadega:

„Me olime ikka veel paari tunni laevatee kaugusel, enne kui maa oleks võinud nähtavale ilmuda, kui mu kaaslane äkki hüüatas ja näitas silmapiiri poole. Me nägime õhus tagurpidi rippuvat elusuuruses linna helendavat ja värelevat miraaži, mis oli nagu siidimaal, aga ometi imeliselt detailne. Mälu järgi tundsin ma kindlalt ära selle ehitised: Ras et Tini palee, Nebi Danieli mošee ja nii edasi. Kujutis võttis meil hinge kinni nagu oleks see värskele kastele maalitud meistriteos. See rippus taevas üsna pikka aega, võib-olla kakskümmend viis minutit, enne kui sulandus aeglaselt silmapiiri udusse. Tunni aja pärast tuli nähtavale päris linn, paisudes üles udutriibust ja kasvades miraaži mõõtmeteni.”