Need paar-kolm saarel veedetud talve on olnud üksildased: sünged ja tuulised talved ning kuumad suved. Õnneks on laps liiga väike, et tunda minu moodi vajadust raamatute ja vestluse järele. Ta on tegus ja rõõmsameelne.

Nüüd, kui kevad on käes, saabub pikk rahuaeg: merelainetuseta, lõhnatud, eelaimust täis päevad. Meri on taltunud ja muutunud tähelepanelikuks. Varsti täidab õhku tsikaadide sirisev muusika, mis on taustaks karjuse üksluisele vilepillile kaljude vahel. Meie ainsad kaaslased on sisalikud ja aeglaselt komberdavad kilpkonnad.

Peab mainima, et meie ainus regulaarne välismaailmakülaline on Smyrna postilaev, mis sõidab kord nädalas alati samal tunnil ja sama kiirusega pärast päikeseloojangut ümber maatipu lõuna poole. Talvel teeb tormine meri ja tuul selle nähtamatuks, aga nüüd istun ma siin seda oodates. Algul on kuulda vaid nõrgalt popsuvat mootorimüra. Siis ilmub see olend neeme varjust nähtavale, lõigates merre siidise vahujoome ja eristudes heledana ööliblikamustas Egeuse õhtupimeduses, kompaktne, ehkki ilma selgete piirjoonteta nagu lendlev jaanimardikaparv. See liigub ruttu ja kaob liigagi kiiresti järgmise neeme taha, jättes endast maha vaid vaevukuuldava rahvalaulukatke või mandariinikoore, mille ma leian järgmisel päeval pikalt kiviselt rannalt, kus me lapsega suplemas käime.

Väike oleandrilehtla plataanide all on mu kirjutustuba. Kui laps on magama pandud, istun ma siin vana mereveest pleekinud laua taga, oodates külalist, tahtmata süüdata parafiinilampi, enne kui see on mööda sõitnud. See on ainus nädalapäev, mida ma tean nime pidi: neljapäev. See kõlab totralt, aga saarel, kus on nii vähe vaheldust, ootan ma seda iganädalast külalist, nagu laps ootab koolipidu. Ma tean, et laev toob kirju, mida mul tuleb võib-olla veel kakskümmend neli tundi oodata. Aga ma ei vaata väikest laeva kunagi kadumas ilma kahetsuseta. Ning kui see on möödunud, süütan ma ohates lambi ja pöördun tagasi oma paberite juurde. Ma kirjutan nii aeglaselt ja nii suure valuga. Kord ütles Pursewarden mulle kirjutamisest rääkides, et valu, mis komponeerimisega kaasneb, tuleneb kunstnikul hulluksminemise hirmust. „Sunni seda takka ja ütle endamisi, et sul pole hulluksminemisest sooja ega külma, ja sa leiad, et see tuleb peale rutem, sa oled ületanud barjääri.” (Ma ei tea, kui tõsi see kõik on. Aga raha, mis ta mulle pärandas, on mulle marjaks ära kulunud ja mul on ikka veel mõni nael alles, enne kui ma võlakuradile käe annan või tööle hakkan.)

Ma kirjeldan seda iganädalast meelelahutust nii pikalt, sest see on pilt, millesse ühel juuniõhtul ilmus Balthazar, nii äkki, et see mind jahmatas. Ma tahtsin kirjutada, et see ootamatus „kurdistas” mind, aga siin pole ju kellegagi isegi rääkida, nii et jäin „jahmatamise” juurde. Sel õhtul juhtus otsekui ime. Selle asemel et kaduda, pöördus väike aurulaev järsku 150-kraadise nurga all siiapoole ja sisenes laguuni, jäi seal oma valguse helendavas kookonis seisma ning lasi omaloodud kuldse ovaali keskele pika aeglase ankruketi, mis on nagu tõeotsimise sümbol. See oli liigutav vaatepilt inimesele, kes on olnud minu moodi vaimusilmas maailmast ära lõigatud nagu kõik kirjanikud, otsekui pudelisse ehitatud laevad, mis kuhugi ei purjeta, ning ma vaatasin laeva nagu indiaanlane Uue Maailma randa jõudnud esimest valget meest.

Pimeduse ja vaikuse lõhestasid ebakorrapärased aerutõmbed ning siis, terve igaviku järel, kostsid kiviklibul linnajalatsite sammud. Järgnes vaikus. Kui ma süütasin lambi ja kohendasin selle tahti, et raputada end lahti ebatavalise sündmuse lummusest, ilmus paksude mürdiokste vahelt nähtavale mu sõbra tõsine tume nägu nagu allmaailma peremehe kitsenäoline viirastus. Me ahhetasime ja seisime kollases valguses naeratades teineteise vastas: tumedad assüürlasesilmad ja Paani habe. „Jah, mina see olen!” ütles Balthazar naerdes, kui me teineteist raevukalt embasime. Balthazar!

Vahemeri on absurdselt väike. Selle ajaloo kestus ja vägevus jätab sellest suurema mulje, kui see tegelikult on. Tõepoolest: Aleksandria (nii tõelise kui kujuteldavana) asus vaid mõnisada meremiili siit lõuna pool.

„Ma olen teel Smyrnasse,” ütles Balthazar, „kust ma pidin sulle selle paki postiga teele panema.” Ta pani vanale pragulisele lauale hiigelsuure käsikirjapuntra, mille ma olin talle saatnud. Selle leheküljed olid nüüd pleekinud ja nende ridade vahele oli lisatud pikki lauseid, lõike ja küsimärke. Istudes oma Mefistofelese-näoga mu vastu, ütles ta vaiksemal ja kõhklevamal toonil:

„Ma kõhklesin sisimas väga kaua, kas rääkida sulle mõnda asja, mis ma siia kirja olen pannud. Mõnikord paistis see meeletuse ja ülbusena. Lõppude lõpuks: kas sul olime südamel meie kui päris inimesed või raamatutegelased? Ma ei teadnud seda. Ma ei tea seda praegugi. Nende lehekülgede pärast võin ma kaotada su sõpruse, ilma et ma su teadmistele midagi lisaksin. Sa oled maalinud linna, üks tõmme teise järel, kumerale pinnale: kas su eesmärk oli luule või tõsielu? Kui viimane, siis on sul õigus mõnda asja teada.”

Ta polnud ikka veel selgitanud oma jahmatavat ilmumist – nii mures oli ta oma tuleku peamise eesmärgi pärast. Ta tegi seda nüüd, märgates, kui ehmunult ma jälgin jaanimardikate pilve siin muidu nii tühjal rannal. Ta naeratas.

„Laev jääb mootoririkke tõttu paariks tunniks ankrusse. See on üks Nessimi laevu. Selle kapten on mu vana sõber Hassim Kohly, võib-olla sa mäletad teda? Ma tegin su elukoha kirjelduse järgi enam-vähem kindlaks, aga et ma niimoodi otse su maja ette sattun, on küll ime!” Tema naeru oli tore uuesti kuulda.

Aga ma vaevu kuulasin teda, sest ta sõnad tekitasid minus kobrutavat ja kirglikku soovi uurida ta ridadevahelisi märkusi ning toimetada – mitte oma raamatut (see pole mind kunagi huvitanud, sest mul polnud kavas seda avaldada), vaid oma vaadet Aleksandriale ja selle elanikele. Mu isiklik Aleksandria oli muutunud siin üksinduses mulle sama kalliks kui filosofeeriv enesevaatlus, peaaegu monomaania. Mind valdasid nii tugevad tunded, et ma ei teadnud, mida öelda. „Jää meile, Balthazar,” ütlesin ma, „ela natuke aega siin …”

„Ma sõidan kahe tunni pärast edasi,” ütles ta, patsutades ta ees lebavat paberivirna. „See võib tekitada sul nägemusi ja palavikku,” lisas ta kõhklevalt.

„Väga hea,” ütlesin ma, „midagi muud ma ei tahagi.”

„Me kõik oleme siiski lihast ja verest inimesed,” ütles ta, „mida sina ka ei püüaks meiega teha. Vähemalt need, kes veel elus on. Melissa ja Pursewarden ei saa sulle vastu vaielda, sest nad on surnud. Nii mulle vähemalt tundub.”

„Nii sulle tundub. Parimad vastulaused tulevad alati hauatagusest maailmast.”

Me võtsime istet ja hakkasime rääkima minevikust, üsna kohmetult küll. Ta oli laeval juba õhtust söönud ja mul polnud talle pakkuda midagi peale klaasi head saare veini, mida ta aeglaselt rüüpas. Pärast palus ta näidata endale Melissa last ja me läksime läbi tiheda oleandrisalu sinna, kust sai vaadata läbi suure valgustatud toa, kuidas laps magas ilusa ja tõsisena, pöial suus. Balthazari tume julm pilk mahenes tema kerget hingamist vaadates. „Ühel päeval,” ütles ta vaikselt, „tahab Nessim teda näha. Üsna varsti, pea seda silmas. Ta on hakanud temast rääkima ja tunneb ta vastu huvi. Nüüd, kus vanadus pole enam kaugel, tunneb ta, et vajab kellegi toetust, pane mu sõnu tähele.” Ja ta ütles kreeka keeles: „Kõigepealt kasvavad noored nagu viinamarjaväädid, toetudes vanemate najale, kes tunnevad oma kehal nende pehmeid ja õrnu sõrmi; siis aga koolduvad vanad alla mööda nende kauneid tugevaid kehi, et surra nende jalge ees.” Ma ei ütelnud midagi. Nüüd hingas meie ees tuba, mitte me kehad.

„Sa oled olnud siin väga üksildane,” ütles Balthazar.

„Aga see üksindus on olnud kaunis ja ma olen seda ise soovinud.”

„Jah, ma kadestan sind. Usu mind.”

Siis märkas ta Justine’i lõpetamata portreed, mille Clea oli mulle teises elus kinkinud.

„Portree,” ütles ta, „mille katkestas suudlus. Kui hea on seda jälle näha, kui võrratu!” Ta naeratas. „Ma nagu kuuleksin armastatud ja tuttavat muusikafraasi, mis viib alati uuesti sündiva tunde juurde ega jäta sind kunagi maha.” Ma ei ütelnud midagi. Ma ei julgenud midagi öelda.