Kuigi tal puudus huumorisoon, avastas ta ühel päeval, et oskab panna inimesi pisarateni naerma. Ta rääkis ilmetut inglise ja prantsuse keelt, aga iga kord, kui tal mõni sõna meelde ei tulnud, torkas ta oma kõnesse mõne võõra sõna ja asendus kukkus tihtipeale naljakas välja. Sellest saigi ta leivanumber. Seda tehes võis ta jutt olla peaaegu luuleliselt kujundlik, nagu näiteks siis, kui ta ütles „mu kirjaoskamatu kirjutusmasin” või „mu süda lausa kõõmas tundeist”. Ta võis teha seda kolmes keeles. See tegi tasa ta keelelise küündimatuse. Ta rääkis omaloodud Toto keelt.

Keats, see ühegi kurja kavatsuseta paipoiss, oli tol hommikul peidus fotoläätse taga. Tal oli juures kerge higilõhn. C’est le métier qui exige.9 Kunagi oli ta tahtnud saada kirjanikuks, aga saatus tegi teise pöörde ja nüüd oli ta oma eriala tõttu niivõrd harjunud püsima tegeliku elu (tegude ja nende jäädvustuste) ääremail, et tal oli tekkinud tüüpiline ajakirjaniku neuroos (selle leevendamiseks kiputakse jooma), nimelt kartis ta, et kõrvaltänavas on midagi juhtunud või pidi kohe juhtuma ja sellest ei saada teada, kui ta jõuab sinna selle jäädvustamiseks liiga hilja. See pidevalt kummitav hirm jääda ilma mõnest tegelikkuse fragmendist, mida ta sellegipoolest pidas tühiseks, isegi mõttetuks, pani meie sõbra tõmblema nagu lapse, kes tahab minna vetsu ja niheleb tooli peal, jalad ristis. Vahetanud vestluskaaslasega paar sõna, tõusis ta närviliselt püsti ja ütles: „Mul jäi üks asi kahe silma vahele, vabandage mind hetkeks.” Jõudnud tänavale, hingas ta kergendatult. Ta ei läinud kaugele, vaid kõndis lihtsalt rahutusest vabanemiseks ümber kvartali. Kõik see jäi muidugi üsna märkamatuks. Ta mõtles, kas ei peaks helistama kaitsejõudude asjus paša Mahmudile10 või tuleks oodata homseni … Tal olid taskus maapähklid, mille koore ta katki pures ja välja sülitas, olles ise teadmata miks rahutu ja närviline. Jalutanud ringi, tuli ta kohvikusse või juuksuritöökotta ujedalt ja vabandavalt naeratades tagasi – uudisteagentuuri volinik, meie hästiintegreeritud modernne inimtüüp. Johnil polnud viga midagi, välja arvatud tase, millel ta oli otsustanud elada, ent kas ei võinud seda öelda ka tema kuulsa nimekaimu kohta?

See pleekinud ülesvõte on mul olemas tänu temale. Jäädvustamise, salvestamise ja kõige pildile püüdmise maania! Oletatavasti põhjustab seda tunne, et sa ei saa kõigest päriselt osa, vaid jääd iga hingetõmbega millestki ilma. Tal olid hiiglaslikud kaustad täis mälestusesemeid, nagu allkirjastanud restoranimenüüd, sigarisortide ümbrispaelad, margid, postkaardid … Hiljem osutusid need kasulikuks, sest ta oli säilitanud ka hulga Pursewardeni muuseas öeldud märkusi.

Järgmisel idapoolsel toolil istub hea vana, suure kõhuga Pombal, kummagi silma all üks võltsimatult diplomaatiline kott. Siin on teile inimene, kellele võib tõesti heldelt südamlikku kiindumust panustada. Tema ainuke mure on, kuidas mitte kaotada töökohta ja mitte olla impuissant,11 mis on alates Jean Jacques’ist olnud iga prantsuse mehe rahvuslik mure. Me tülitseme üsna palju, ehkki viisakas vormis, sest jagame korterit, kus on pidevalt tegu lugematute pisiasjadega ja ka pisiasjadega, mis loevad pisut rohkem – naistega. Aga ta on mu hea sõber, heasüdamlik inimene, ja ta tõesti armastab naisi. Kui ma olen unetu või haige, küsib ta sõbramehe poolest: „Dis donc, – tu vas bien?”12 või „Ecoute – tu veux une aspirine?”13 või „Ou bien – j’ai une jaune amie dans ma chambre si tu veux…”14 (See pole trükiviga, Pombal kutsus kõiki linnukesi noorteks neidudeks.) „Hein? Elle n’est pas mal – et c’est tout payé, mon cher. Mais ce matin, moi je me sens un tout peu antiféministe – j’en ai marre, hein!”15 Sellistel puhkudel valdas teda küllastumus. „Je deviens de plus en plus antropophague,”16 ütles ta, naljasäde silmas. Ja nagu öeldud, tegi talle muret ta ametikoht: ta maine oli üsna kehv, eriti pärast niinimetatud Sveva afääri oli liikvele läinud igasugu jutte ja eile oli peakonsul tabanud ta hetkel, kui ta puhastas kingi kantselei kardinasabaga … „Monsiur Pombal! Je suis obligé de vous faire quelques observations sur votre comportement officiel!”17 Oeh! See oli äärmiselt tõsine etteheide …

See selgitab, miks Pombal on foto peal morn ja peab pildistamisele vastu üsna halvatujulise ilmega. Viimasel ajal oleme teineteisest Melissa pärast üsna võõrdunud. Ta on vihane, et ma olen hakanud seda naist armastama, sest see on ju kõigest ööklubi tantsija ega vääri seetõttu tõsist tähelepanu. Siin on mängus ka annus snobismi, sest Melissa on korterisse sama hästi kui elama asunud ja tema arust on see alandav, võib-olla isegi diplomaatiliselt kõlbmatu.

„Armastus,” ütleb Toto, „on ebamäärane fossiil” – tabav epigramm, kui arvestada, et see ei pea tõenäoliselt paika. Pankuriprouasse armumine on andestatav, ehkki naeruväärne … Või kas on? Aleksandrias imetletakse südamest ju õigupoolest vaid intriigi, aga armumine teeb inimese seltskonnas naeruväärseks. (Pombal on südames provintslane.) Ma mõtlen tohutult rahulikule ja väärikale surnud Melissale, kelle kõhn keha oli üleni sidemeisse mähitud, nagu oleks ta sattunud suurde ja parandamatusse õnnetusse. Jah.

Aga Justine? Selle foto tegemise päeval katkestas Clea maalimise suudlus, ütles Balthazar. Kuidas ma võin selle arusaadavaks kirjutada, kui ma kujutlen neid stseene läbi nii suurte raskuste? Näib, et ma pean õppima nägema uut Justine’i, uut Puresewardenit ja uut Clead … Tähendab, ma pean katsuma saada lahti tuhmist kestast, mis on minu ja nende reaalse tegevuse vahel ning mis tuleneb vist mu enda nägemise ja sisemaailma küündimatusest. Minu kadedus Pursewardeni vastu, mu kirg Justine’i vastu, mu haledus Melissa ja nende kõigi pärast … Õige tee on võtta ette faktid. Ma pean jäädvustama selle, mida ma neist tean, ja püüdma teha selle, kui vaja, siis kujutlusvõime abil arusaadavaks või usutavaks mulle endale. Või kas saab jätta faktid tähelepanuta? Kas saab öelda „mees armus” või „naine armus”, ilma et püüaks mõista öeldu tähendust ja asetaks seda usutavasse konteksti? „See lits,” ütles Pombal kord Justine’i kohta, „Elle a l’air d’être bien chambrée!”18 Ja Melissa kohta „Une pauvre petit poule quelconque…”19 Võib-olla oli tal õigus, aga nende naiste tõeline olemus oli midagi muud. See tuli välja siin, sellel kritseldusi täis paberil, mille ma olin nagu ämblik oma sisimast kokku kudunud.

Aga Scobie? No tema on vähemalt linnulennult haaratav inimene nagu mõni diagramm, lihtne nagu riigihümn. Sel hommikul näeb ta välja eriti rahulolev, sest on hiljaaegu jõudnud haljale oksale. Pärast pikki aastaid Egiptuse politsei teenistuses, mida ta nimetas oma eluõhtuks, on ta äsja nimetatud … Ma ei julge seda peaaegu väljagi öelda, sest näen teda saladuskatte kergitamise pärast judisemas ja tema klaassilma ähvardavalt volksatamas … Salaluure. Õnneks pole ta enam elavate kirjas, et seda sõna värisedes lugeda. Jah, see vana merekaru, Tatwig Streeti salapärane mereröövel. Kui väga linn temast puudust tunneb (sellest, kuidas ta pruukis sõna „kummastav”!) …

Ma olen mujal kirjutanud, kuidas ma sattusin ta salapärast kutset järgides ruumikasse kabinetti, kus mu kunagine meremehest sõber istus kirjutuslaua taga, õhk hambaproteesi piludest läbi vilisemas. Ma arvan, et ta uus ametikoht oli talle samasugune mõistatus nagu mulle, kes ma olin ta ainuke usaldusalune. Ta oli muidugi Egiptuses kaua elanud ja oskas hästi araabia keelt, aga ta karjäär oli suhteliselt ähmane. Mida võis luureteenistus temalt loota? Ja pealegi, mida võis tema loota minust? Ma olin talle juba üksikasjalikult selgitanud, et väikesel inimesteringil, mis kohtus kord kuus, et kuulata Balthazari kabala printsiipide selgitusi, puudus nuhkimisega igasugune side, see oli lihtsalt rühm hermeetilise filosoofia õpilasi, kes käisid koos huvist loengute sisu vastu. Aleksandria on ususektide linn ja pealiskaudselgi uurimisel oleks Scobie’le selgunud Balthazari rühmaga sarnaste hermeetiliste õpetuste uurijate olemasolu: steineristid, kristliku teaduse järgijad, Uspenski vaadete pooldajad, adventistid… Mis pani teda tundma huvi Nessimi, Justine’i, Balthazari, Capodistria ja nende kaaslaste vastu? Ma ei osanud öelda ja ka tema ei osanud mulle seda selgitada.