“Tiberge,” sõnasin, “olen teid alati oma sõbraks pidanud ja tahtsin teid selle ülestunnistusega proovile panna. Olen tõepoolest armunud, ma ei valeta teile. Aga mis puutub põgenemisse, siis seda ei või tõesti uisapäisa ette võtta. Tulge homme kell üheksa siit läbi, näitan teile võimaluse korral oma armsamat ja siis te otsustate, kas tema pärast tasub seda teha või ei.”

Pärast paljusid sõprusavaldusi jättis ta mind üksi.

Kasutasin ööd oma asjade korraldamiseks ja päevatõusul võõrastemajja jõudes leidsin preili Manoni juba ootamas. Ta oli seisnud tänavapoolse akna juures ja tegi mulle ukse ise lahti. Väljusime käratult. Peale pesupaki, mille ma enda hooleks võtsin, tal rohkem asju polnud. Tõld oli sõiduvalmis: lahkusime otsekohe linnast.

Tiberge’i käitumisest pärast pettuse avastamist jutustan ma hiljem. Ta andumus ei vähenenud raasugi. Edaspidi kuulete, kui suur see oli ja kui palju ma peaksin valama pisaraid, mõeldes tasule, mis ta selle eest sai.

Sõitsime nii kiiresti, et jõudsime Saint-Denis’sse enne pimedat. Ratsutasin tõlla kõrval, mistõttu kõnelda võisime ainult hobuste vahetamise ajal; ent kui me lõpuks Pariisi lähedale jõudsime ja väljaspool hädaohtu olime, saime mahti ka keha kinnitada, sest Amiens’ist lahkumisest saadik polnud me midagi söönud. Kui palavad mu tunded Manoni vastu ka polnud, oskas ta mind veenda, et tema kirg polnud väiksem. Tahtsime teineteist nii väga hellitada, et ei suutnud kuidagi ära oodata, millal omavahele jääme. Postipoisid ja pererahvas vaatasid meid imestusega ja näisid olevat üllatunud, et kaks last võivad teineteisesse nii pööraselt armunud olla.

Abiellumisplaanid ununesid meil juba Saint-Denis’s; rikkusime kirikuseadus! ja saime abielurahvaks, enne kui jõudsime pikemalt järele mõelda. Oma pehme ja püsiva loomu tõttu oleksin kindlasti võinud elu lõpuni õnnelik olla, kui Manon oleks mulle truuks jäänud. Mida enam ma teda tundma õppisin, seda enam meeldivaid omadusi ma temas avastasin. Ta hing, ta süda, ta õrnus ja ilu moodustasid nii tugeva ja võluva ahela, et ma oleksin kõik mängu pannud, et sellest mitte iial välja pääseda. Ent Saatus tahtis teisiti! Õndsuse asemel sain tunda hoopis meeleheidet! See püsivus, mis tõotas mulle kõige roosilisemat saatust ja kõige täiuslikumat armuõnne, tegi minust kõige õnnetuma inimese siin ilmas.

Pariisis üürisime möbleeritud korteri. See asus V... tänavas ja minu õnnetuseks härra B..., tuntud maksuametniku maja kõrval. Möödus kolm nädalat, mille jooksul olin kirest nii haaratud, et vaevu mõtlesin oma perekonnale ja murele, mida isa mu kadumise pärast võis tunda. Aga kuna mu eluviisis polnud midagi laiduväärset ja kuna ka Manon käitus väga tagasihoidlikult, aitas rahulik eluviis mulle mu kohustusi tasapisi meenutada.

Otsustasin võimaluse korral isaga lepitust otsida. Mu armsam oli nii kena ja ma ei kahelnud hetkegi, et ta meeldiks isale, kui mul vaid õnnestuks talle Manoni tarkust ja väärtusi tutvustada. Ühesõnaga, hellitasin lootust, et saan isalt loa abiellumiseks, kuna sellest pettekujutelmast, et võin Manoni naida ilma isa nõusolekuta, olin ma vabanenud. Teatasin Manonile oma kavatsusest ja seletasin, et peale armastuse ja kohusetunde on põhjus mingil määral ka rahapuuduses, sest meie varu oli väga kokku kuivanud ning ma hakkasin aru saama, et see polnud ammendamatu.

Manon kuulas mind väga jahedalt. Et vastuväited, mis ta esitas, näisid tulenevat ta hellusest minu vastu ja hirmust mind kaotada, kui isa meie pelgupaiga teada saab ja meie plaaniga kaasa ei tule, siis ei olnud mul vähimatki aimu halastamatust hoobist, mis mind ees ootas. Rahapuuduse kohta seletas Manon, et meil veel on, millest paar nädalat elada, ja et hiljem võiks ta maale mõnele temasse hästi suhtuvale sugulasele kirjutada ja sel moel lisa hankida. Ta mahendas oma vastuväiteid nii õrnade ja kirglike hellitustega, et mina, kes ma vaid temale elasin ja kel polnud ta armastuse suhtes vähimatki kahtlust, kiitsin kõik ta vastused ja otsused heaks.

Olin meie raha kasutamise ja igapäevaste arvete maksmise tema hooleks jätnud. Peagi märkasin, et me laud oli paremini kaetud ja et ta oli endale üht-teist hinnalist muretsenud. Kuna ma teadsin, et meile oli jäänud vaevalt kaksteist või viisteist pistooli, avaldasin ma meie jõukuse silmanähtava kasvu üle imestust.

Ta naeris ja palus mind mitte muretseda.

“Ma ju lubasin, et leian midagi,” ütles ta.

Armastasin teda liiga lihtsameelselt ega osanud midagi karta.

Ühel päeval, kui pärastlõunal välja minnes olin hoiatanud, et olen ära kauem kui tavaliselt, olin tagasi tulles väga üllatunud, kui mind ukse taga paar minutit oodata lasti. Meie ainsaks teenijaks oli umbes meievanune väike tüdruk. Kui ta avama tuli, küsisin, kus ta nii kaua oli. Ta vastas kimbatunult, et ei kuulnud koputamist. Olin vaid ühe korra koputanud ja ütlesin talle:

“Aga kui te ei kuulnud, miks te siis üldse avama tulite?”

See küsimus ajas ta nii segadusse, et ta ei osanud midagi vastata, puhkes nutma ja kinnitas siis, et tema pole süüdi, et proua pole lubanud ust enne lahti teha, kui härra B... on teise ukse kaudu väljunud. Olin nii hämmeldunud, et mul polnud jõudu sisse astuda. Otsustasin mingi asjatoimetuse ettekäändel uuesti välja minna ja käskisin teenijannal perenaisele öelda, et tulen kohe tagasi, aga palusin jätta ütlemata, et ta mulle härra B... kohta midagi oli rääkinud.

Mu jahmatus oli nii suur, et läksin trepist alla pisarais, teadmata veel, milline tunne nad esile kutsus. Astusin esimesse kohvikusse, istusin laua taha, toetasin pea kätele ning püüdsin oma südames selgust saada. Ma ei julgenud meenutada, mida olin äsja kuulnud; tahtsin seda pidada meelepetteks ja olin juba mitu korda valmis koju tagasi minema ning sellest tähelepanekust mitte märku andma. Mulle näis nii võimatu, et Manon mind petab, et kartsin teda kahtlustustega solvata. Ma jumaldasin teda, see oli kindel; ta polnud oma armastust mulle vähem tõendanud kui mina talle: miks pidin tema siiruses ja ustavuses kahtlema? Miks ta pidi mind petma? Vaid kolm tundi tagasi oli ta mind kõige kuumemate kallistustega üle külvanud ja minu õrnused vaimustusega vastu võtnud; tundsin tema südant sama hästi kui enda oma.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.