Pöörasin pilgu sellesse toanurka, kus noormees istus. Ta näis olevat raskeisse mõtteisse vajunud; ma pole iial näinud ilmekamat valu kehastust; ta oli väga lihtsalt riides, ent temas võis esimesest pilgust ära tunda mehe, kel on nii päritolu kui ka haridust. Astusin noormehe juurde; ta tõusis, ja ma nägin tema silmis, ta näos ning kõigis tema liigutustes sellist peenust ja suursugusust, et tundsin ta vastu kohe loomulikku poolehoidu.

“Ei tahaks teid tülitada,” ütlesin tema kõrval istet võttes, “aga kas te ei oleks nii kena ja ei rahuldaks mu uudishimu selle kena olevuse suhtes, kellele ta praegune kurb roll sugugi ei sobi.”

Noormees vastas viisakalt, et ilma end tutvustamata ei saavat ta mulle öelda, kes see neiu on, aga et väga tõsistel põhjustel soovivat ta jääda tundmatuks.

“Võin teile ometi öelda seda, mida need lurjused samuti teavad,” jätkas ta püssimeestele osutades. “Ma armastan teda nii meeletult, et olen seepärast kõige õnnetum inimene maailmas. Panin Pariisis kõik mängu, et teda vabastada; kuid ei aidanud ei nutikus, ei eestkosted ega jõud. Siis otsustasin talle järgneda, kas või maailma otsa. Lähen koos temaga laevale, sõidan Ameerikasse. Kõige ebainimlikum on see,” lisas ta püssimehi silmas pidades, “et need kaabakad ei lase mul talle läheneda. Mul oli kavatsus neid Pariisist mõne ljöö kaugusel avalikult rünnata. Astusin ühendusse nelja mehega, kes korraliku tasu eest lubasid mind aidata. Otsustaval hetkel jätsid need reeturid mu üksi ning lasid rahaga jalga. Kuna ma jõuga midagi ei saavutanud, panin relvad maha ja palusin konvoilt luba vähemalt salgaga kaasa minna; pakkusin neile raha ja suurest ahnusest nad nõustusid. Nad tahtsid, et ma maksaksin iga kord, kui nad lubavad mul oma armastatuga rääkida. Lühikese ajaga oli mu kukkur tühi ja nüüd, kui mul pole enam ühtki soud, lükkavad need jõhkardid mu julmalt eemale, kui sammu tema poole teen. Mõni hetk tagasi julgesin ma ähvardustele vaatamata neiule läheneda ja neil jätkus jultumust püssitoru minu poole tõsta. Nende ahnuse pärast pean siin oma viletsa hobuse, kes mind seni on teeninud, maha müüma ja jala edasi minema.”

Kuigi noormees näis selle jutustuse vältel üsna rahulik, poetas ta lõpuks siiski mõne pisara. Lugu tundus mulle lausa erakordne ja liigutav.

“Ma ei sunni teid oma saladust avaldama,” ütlesin, “aga kui ma saaksin millegagi kasulik olla, pakuksin teile meeleldi oma abi.”

“Kahjuks pole mul vähimatki lootust,” vastas ta. “Pean oma karmile saatusele alistuma. Lähen Ameerikasse, seal olen vähemalt koos oma armsamaga ja vaba. Kirjutasin ühele sõbrale, et ta mulle Havre-de-Grace’i veidi raha saadaks. Mu ainus mure on, kuidas sinna kohale jõuda ja kuidas sellele õnnetule olendile teel veidi lohutust pakkuda,” lisas ta kurvalt oma armsamat silmitsedes.

“Hea küll,” ütlesin ma, “püüan teie muret kergendada. Siin on veidi raha, palun võtke see vastu. Kahju, et ma ei saa teid teisiti aidata.”

Andsin talle neli luidoori^[6], püüdes teha seda nii, et valvurid ei märkaks; olin kindel, et kui nad oleksid tal niisugust summat teadnud olevat, oleksid nad talle oma teeneid palju kallimalt müünud. Mulle tuli koguni pähe mõte nendega kaupa teha, et noor armunu võiks oma armastatuga Havre’ini vabalt vestelda. Andsin ülemale märku lähemale tulla ja tegin talle vastava ettepaneku. Jõhkrale olekule vaatamata näis ta piinlikkust tundvat.

“Asi pole mitte selles, härra, et me keelame tal selle plikaga rääkida,” vastas ta kohmetult. “Aga ta tahab vahetpidamata tema juures olla ja see on tülikas; selle tüli eest tuleb tal maksta.”

“Öelge, palun, kui palju eest te seda tüli tähele ei paneks?” küsisin ma.

Tal jätkus jultumust nõuda mult kaks luidoori. Andsin need talle jalamaid.

“Aga vaadake ette, et te mingi kelmusega hakkama ei saa,” hoiatasin. “Jätan noormehele oma aadressi, et ta saaks mulle kõigest teatada, ja pange tähele, minu võimuses on teid karistada lasta.” Kõik kokku läks see mulle maksma kuus luidoori.

Sügav poolehoid ja tänulikkus, mida noor tundmatu minu vastu üles näitas, veensid mind lõplikult selles, et ta oli pärit heast perekonnast ja et ta vääris täiesti minu heldust. Enne lahkumist laususin paar sõna ta armsamale. See vastas nii leebe ja veetleva tagasihoidlikkusega, et olin sunnitud pärast lahkumist pikalt pead murdma naisterahva mõistatusliku hingeelu üle.

Pärast oma üksildasse koju tagasijõudmist ei kuulnud ma sellest loost enam midagi. Möödus umbes kaks aastat, mille jooksul mul juhtunu täiesti ununes. Siis aga sain ma juhuse tahtel kõigest üksikasjalikult teada.

Saabusin markii de..., oma õpilase saatel Londonist Calais’sse. Kui ma õigesti mäletan, peatusime “Kuldlõvi” hotellis, kus pidime mingil põhjusel veetma terve päeva ja ka sellele järgneva öö. Pärast lõunat linnas kõndides arvasin ma ära tundvat noormehe, keda tookord Passys olin kohanud. Ta oli väga viletsasti riides ja palju kahvatum kui siis, kui teda esimest korda nägin. Kaenla all hoidis ta vana reisikotti, otsekui oleks ta alles äsja linna saabunud. Tundsin ta kohe ära, sest nii kauneid näojooni on raske unustada.

“Pean seda noormeest kõnetama,” ütlesin markiile.

Noormees oli kirjeldamatult rõõmus, kui mind omakorda ära tundis.

“Ah, härra,” hüüatas ta mu kätt suudeldes, “mul on võimalus teile veel kord oma piiritut tänulikkust väljendada!”

Küsisin, kust ta tuleb. Ta vastas, et saabus just meritsi Havre-de-Grace’ist, kuhu oli hiljuti naasnud Ameerikast.

“Paistab, et teil on rahaga kitsavõitu,” ütlesin. “Minge “Kuldlõvisse”, kus ma peatun. Tulen teile varsti järele.”

Jõudsin peagi hotelli, põledes soovist kuulda ta õnnetu loo ja Ameerika-reisi üksikasju. Hoolitsesin ta eest igati ja korraldasin nii, et tal millestki puudu poleks. Ta ei pannud mu kannatust proovile ja hakkas ise oma elulugu jutustama.

“Härra,” ütles ta, “te kohtlete mind nii suuremeelselt, et oleksin tõesti tänamatu, kui teie eest midagi varjaksin. Tahaksin teile rääkida mitte ainult oma õnnetustest ja vaevadest, vaid ka oma kõlvatusest ja häbiväärsetest nõrkustest. Olen kindel, et isegi mind hukka mõistes tunnete mulle ometi kaasa.”

Pean nüüd lugejale teatama, et kirjutasin noormehe loo üles pea kohe pärast selle ärakuulamist ja järelikult pole põhjust kahelda jutustuse täpsuses ja tõetruuduses. Usaldada võib ka mõtiskluste ja tundmuste kirjeldusi, mida noor seikleja maailma elegantseimal viisil väljendas. Toon ära niisiis tema jutustuse, millele ma omalt poolt midagi pole juurde lisanud.

*

Olin seitsmeteistkümneaastane ja just lõpetamas filosoofiaõpinguid Amiens’is, kuhu mu vanemad, üks P... paremaid perekondi, olid mu saatnud. Elasin nii arukat ja reeglipärast elu, et õpetajad seadsid mind kogu koolile eeskujuks. Ma ei teinud mingeid erilisi jõupingutusi, et niisugust kiidulaulu ära teenida; olen lihtsalt leebe ja rahuliku loomuga. MuL oli usinaiks õpinguiks kalduvusi ja mõningaid märke minu loomulikust vastumeelsusest pahede suhtes peeti voorusteks. Mu päritolu, edukate õpingute ja mõningal määral ka meeldiva välimuse tõttu tundsid ja hindasid mind kõik linna lugupidamist väärivad inimesed.

Sain oma avaliku esinemise eest üleüldise heakskiidu osaliseks, nii et seda kuulnud piiskop tegi mulle ettepaneku vaimulikuseisusesse astuda, kus tema sõnutsi võiksin suuremat tunnustust pälvida kui Malta ordus^[7], kuhu vanemad olid mu määranud. Nende soovil kandsin juba ševaljee des Grieux’ nimega risti. Lähenes koolivaheaeg ja ma valmistusin sõitma isa juurde, kes lubas mu varsti akadeemiasse^[8] saata.

Amiens’ist lahkudes kahetsesin ainult seda, et sinna jäi maha mu sõber, kellega olin kogu aeg lähedalt seotud olnud. Ta oli mõni aasta minust vanem. Olime koos üles kasvanud, aga et tema perekonna varanduslik seisukord oli üsna keskpärane, pidi ta vaimulikuseisusesse astuma ja minust Amiens’i maha jääma, et selleks elukutseks vajalikke õpinguid jätkata. Tal oli palju häid omadusi. Minu jutustuse kaudu õpite tundma tema parimaid iseloomujooni, iseäranis aga tema innukust ja suuremeelsust sõpruses, mis ületab isegi antiikaja kuulsaimad eeskujud. Kui ma oleksin tollal tema nõuandeid kuulda võtnud, oleksin endiselt mõistlik ja õnnelik.