Oleksin ma vähemalt kuristikus, kuhu kirg oli mind tõuganud, kuulda võtnud ta etteheiteid, oleksin oma varanduse ja hea kuulsuse mingil määral päästa võinud. Ent oma hoolitsuse eest sai ta tunda vaid mõistmatust ning tänamatut solvumist ja vastuhakku.
Määrasin kindlaks oma ärasõiduaja Amiens’ist. Oh, oleksin ma vaid ühe päeva varem ära sõitnud! Oleksin siis võinud isa ette puhta südametunnistusega ilmuda. Lahkumispäeva eelõhtul käisin sõbraga, kelle nimi on Tiberge, jalutamas. Nägime Arrasist saabunud postitõlda ja järgnesime sellele võõrastemajani, kus tõllad tavaliselt peatusid. Peale uudishimu polnud meil selleks mingit muud põhjust. Tõllast väljusid mõned naised, kes kohe eemaldusid; ainult üks nooruke tütarlaps jäi keset hoovi seisma, sellal kui elatanud mees, ilmselt tema saatja, hakkas ta korve tõllast välja tõstma. Ma polnud iial mõelnud sugudevahelisele erinevusele ega silmitsenud tähelepanelikumalt ühtki tütarlast ning kõik imetlesid minu tarkust ja vaoshoitust. Ent neiu oli nii võluv, et sattusin temast ühtäkki pöörasesse vaimustusse. Minu puuduseks oli ülemäärane arglikkus ja mind oli kerge segadusse viia, aga sedapuhku polnud need nõrkused takistuseks ja ma astusin oma südame käskijanna juurde.
Kuigi ta oli minust veel noorem, võttis ta mu viisakusavaldused kohmetumata vastu. Küsisin, mis teda Amiens’i toob ja kas tal on siin tuttavaid. Ta vastas puhtsüdamlikult, et vanemad saatsid ta siia selleks, et teda kloostrisse panna. Hetke eest mu südame täitnud armastuse valgusel taipasin, et neiu kavatsus võib anda surmahoobi minus tärkavatele ihadele. Mu rääkimisviis oli talle reetnud mu tunded, sest ta oli minust palju kogenum: kloostrisse olevat teda saadetud vastu tema enda tahtmist, kahtlemata selleks, et panna piiri ta lõbujanule, mis oli juba avaldunud ning mis edaspidi sai kõigi tema ja minu õnnetuste põhjuseks. Sõdisin ta vanemate halastamatu kavatsuse vastu kõigi väidetega, mida mu puhkev armastus ja koolitatud ilukõnelisus võimaldasid. Ta ei väljendanud pahameelt ega halvakspanu. Pärast hetkelist vaikust lausus ta, et kujutab väga hästi ette, kui õnnetu ta tulevikus on, aga et ilmselt on see Taeva tahtmine, sest mingit muud võimalust pole talle jäetud. Ta mahe pilk ja tema sõnu saatev veetlevalt kurb ilme — või oli see hoopis Saatus, mis mind hukatusse tõukas — ei lasknud mul oma sõnu pikalt kaaluda. Veensin teda, et kui ta julgeks loota minu kui aumehe peale ja selle lõputu õrnuse peale, mida ma tema vastu juba Tunnen, pühendaksin ma selleks oma elu, et teda vanemate türannia alt vabastada ja õnnelikuks teha. Olen tuhandeid kordi sellele tagasi mõeldes imestanud, kust võtsin ma tookord niisuguse julguse ja väljendusoskuse; Armastust ei ülendataks jumaluseks, kui ta ei teeks sageli imetegusid. Ja ma lisasin tuhandeid mõjuvaid asjaolusid.
Mu kaunis tundmatu teadis hästi, et minu eas ei peteta. Ta tunnistas, et kui ma tõesti leiaksin võimaluse teda vabastada, oleks ta mulle tänu võlgu millegi enama eest kui elu. Kordasin, et olen kõigeks valmis, ent kuna mul polnud mingeid kogemusi, et paugupealt ette kujutada, mida ma tegema pean, ei jõudnud ma kaugemale üldisest kinnitusest, millest aga meile kummalegi suurt abi polnud. Kui ta vana valvur meie juurde tagasi tuli, oleksid mu lootused äärepealt luhtunud, ent neiul oli taipu mu saamatust korvata. Üllatusega kuulsin, kuidas ta hooldaja juuresolekul mind oma onupojaks nimetas ja ilma vähimagi kohmetuseta mulle ütles, et kuna tal on hea meel mind Amiens’is kohata, lükkab ta oma kloostrissemineku järgmisele päevale, et lubada endale lõbu minuga õhtust süüa. Õnneks taipasin selle kavalusega kaasa minna ja soovitasin tal peatuda võõrastemajas, mille peremees oli enne Amiens’i asumist kaua mu isa juures kutsariks olnud, mistõttu kuuletus mulle täielikult.
Viisin tütarlapse ise võõrastemajja, kuigi vana hooldaja veidi porises; mu sõber Tiberge, kes sellest stseenist midagi ei taibanud, järgnes mulle sõnatult. Ta polnud meie vestlusest midagi kuulnud, sest oli jäänud hoovi jalutama, sel ajal kui mina oma kenale kaaslannale armastust avaldasin. Pelgasin tema mõistlikkust ja otsustasin temast lahtisaamiseks talt üht teenet paluda. Nii oli mul rõõm võõrastemajas oma südame käskijannaga segamatult vestelda.
Peagi taipasin, et ma polnudki nii laps, nagu arvasin. Mu süda avanes tuhandeks meeldivaks tundeks, millest mul seni aimugi polnud; magus soojus levis kõigis mu soontes. Olin mingis vaimustusetaolises olekus, mis mult mõneks ajaks kõnevõime võttis ja vaid silmades väljendus.
Preili Manon Lescaut, nagu ta end nimetas, paistis oma võlude mõjuga üsna rahul olevat. Mulle tundus, et ta polnud vähem erutatud kui mina. Ta tunnistas, et olen tema meelest armastusväärne ja et ta oleks rõõmus, kui saaks võlgneda mulle oma vabaduse. Ta tahtis teada, kes ma olen, ja kui olin ennast tutvustanud, kasvas ta poolehoid veelgi, sest ta ise pärines harilikust perekonnast ja oli meelitatud, et on võitnud minusuguse austaja. Arutasime, kuidas me saaksime koos olla.
Pärast pikka järelemõtlemist ei leidnud me muud väljapääsu kui põgenemine. Hooldaja valvsus tuli uinutada. Tegemist oli küll vaid teenijaga, ent temaga polnud lihtne toime tulla. Leppisime kokku, et ma muretsen öö jooksul postitõlla ja tulen hommikul vara, enne kui vanamees ärkab, võõrastemajja; et me hiilime salamahti minema ja sõidame otseteed Pariisi, kus laseme end viivitamata laulatada. Ma olin suutnud säästa umbes viiskümmend eküüd, temal oli ligi kaks korda rohkem. Me kujutasime ette nagu kogenemata lapsed kunagi, et see raha ei lõpe iial õtsa; samuti ei muretsenud me oma teiste ettevõtmiste kordamineku pärast.
Nautinud õhtusööki, nagu ma seda varem polnud teinud, lahkusin, et meie kavatsusi ellu viia. Et pidin järgmisel päeval isa juurde sõitma, olid mu asjad juba pakitud ja ettevalmistused kujunesid selle võrra lihtsamaks. Niisiis ei nõudnud mult mingit vaeva, et korraldada reisikohvri vedu ja tellida kohad postitõllas kella viieks hommikul, kui linnaväravad olid juba avatud. Ometi leidus takistus, mida ma ei teadnud karta ja mis peaaegu oleks kogu plaani nurja ajanud.
Tiberge oli küll vaid kolm aastat minust varem, ent küpse mõistuse ja eeskujulike eluviisidega; minusse suhtus ta erakordse hellusega. Nähes nii kena tütarlast nagu preili Manon, minu agarust neidu saatma kippudes ja indu, millega sõbrast vabaneda püüdsin, tekkisid Tiberge’il kahtlused, kas ma mitte armunud pole. Ta ei söandanud tagasi tulla võõrastemajja, kuhu ma temast maha olin jäänud, sest kartis mind sellega solvata. Ta läks minu poole ja ootas mind seal, kuigi kell oli juba kümme õhtul. Läksin tujust ära, kui ta sealt leidsin. Ta märkas kohe, et lema kohalolek on mulle vastukarva.
“Teil on kindlasti mingi plaan, mida te minu eest varjate,” sõnas ta õtse. “Näen seda teie näost.”
Vastasin järsult, et ma pole kohustatud talle oma plaanidest aru andma.
“Muidugi mitte,” vastas tema, “ent olete mind alati oma sõbraks nimetanud ja see eeldab ka veidi usaldust ja avameelsust.”
Ta käis mulle nii tungivalt ja visalt peale, et ma oma saladuse avaldaksin, et mina, kes ma polnud tema eest iial midagi varjanud, tunnistasin talle oma armumise puhtsüdamlikult üles. Ta suhtus sellesse nii ilmse rahulolematusega, et ma kartma lõin. Kahetsesin ennekõike avameelsust, millega olin oma põgenemisplaani paljastanud. Ta ütles, et just sõpruse pärast on ta sellele kõigest väest vastu; et kõigepealt tahab ta mulle esitada kõik argumendid, mis võiksid mind ümber veenda, ja et kui ma oma õnnetust otsusest siiski ei loobu, hoiatab ta isikuid, kelle võimuses on mind takistada. Seepeale pidas ta mulle tõsise kõne, mis kestis rohkem kui veerand tundi ja lõppes veelkordse ähvardusega mind üles anda, kui ma talle ei tõota, et käitun mõistlikumalt ja arukamalt.
Olin meeleheitel, et võisin end nii ebasobival ajal reeta. Ent armastus oli mu juba paari tunni eest väga leidlikuks teinud ja ma taipasin korrapealt, et olin jätnud talle nimetamata, et kavatsen põgeneda juba hommikul. Otsustasin teda sellega alt tõmmata.
