Mu kallid eesti lugejad! Kirjutasin selle läbitorkava armastusloo vene keeles, aga kuna see on lihtsalt küllastunud teie imelisest riigist ja eriti pealinnast Tallinnast, otsustasin, et see tuleb tõlkida eesti keelde. Seda saab teha ainult arvutitõlk. See osutus hästi või halvasti – otsustate. Minu jaoks isiklikult oli teada-tuntud põhjustel lihtsalt võimatu midagi redigeerida või parandada. Seega palun teil võimalikud vead mulle andeks anda ja mitte rangelt kohut mõista.

Nüüd on Eestisse minekuks vaja Schengeni viisat. Ja nõukogude ajal oli üks riik ilma piiride ja tõketeta ning Tallinnasse jõudmiseks piisas Moskvasse (NSVL pealinna) jõudmisest, rongi või lennukiga sõitmisest Nõukogude Eesti pealinna ja isegi siis. usuti, et olete välismaal.

Kohtusime restoranis Fox Nora. Oleme sellest omapärasest Tallinna asutusest juba ammu kuulnud. See asus keskaegse maja keldris kuulsa Van Thomase (vana Thomase) torni lähedal. Kõik siin oli läbi imbunud keskaegse Baltikumi hõngust: kiviseinad, värelevad küünlad, liharohke nõud, rahvusriietes ettekandjad – kõik see lõi mõnusa hubase õhkkonna. Pärast paari veiniklaasi lõõgastusime ja kui lõbus muusika hakkas käima, hakkasid paljud meist tantsima.

Kõikjal kõlasid eestikeelsed tervitused:

– Tere (Tere)

– Tere khomigut, – kõlas vastuseks.

Järsku kuulsin keset seda eesti polüfooniat:

– Miks sa ei tantsi? Kas sul ei ole lõbus?

Pöörasin ümber ja küünalde valguses nägin kitsaste prillidega ja pikkade punaste juustega preili. Ta rääkis väga soravalt vene keeles, mis polnud kohalikele noortele omane, kuid tema korrektses vene keeles oli ka minu kõrva jaoks meeldiv balti aktsent. – On sul igav? Tule, ma teen sulle tuju.

Kindlasti ei saanud ma sellisest kutsest keelduda.

"Kui daamid kutsuvad härrased, ei saa härrad ükskõikseks jääda," vastasin ja läksime tantsima.

Kiirest muusikast sai aga üsna ruttu aeglane romantiline meloodia ning nüüd võtsime omaks ja hakkasime tangot esitama. Tema tulipunastest juustest õhkus peent hõrgu šampooni lõhna, mis oli segatud just duši alt tulnud puhta keha lõhnaga.

– Mis su nimi on?

Noh, kuna me oleme nii lähedased, et tunneme vastastikuseid lõhnu, siis on aeg üksteist tundma õppida.

– Minu nimi on Svana.

– Kui huvitav nimi. Täiesti harjumatu minu jaoks.

– See on väga haruldane ja sugugi mitte eestimaine.

– Ja mida?

– Norra keel.

– Sa üllatad mind! Kust sai eestlane Norra nime? Ja mida see tähendab?

– Oh, see on pikk lugu. Ütle parem, mis su nimi on?

– Minu nimi on ka ebatavaline, juba teie kõrva jaoks.

– Mitte midagi, mitte midagi. Rääkige. ma olen võimeline. ma saan selle kinni.

– Minu nimi on Harutyun.

– Kõlab originaalselt!

– Kas see on tõeline armeenlane?

– Kindlasti mitte norra keel.

– Ja mitte eestlane.

Hakkasime koos naerma ja sain aru, et tutvumine toimus.

– Kuule, Harutyun! Istume oma lauda ja samal ajal räägime oma nimedest.

See öeldi nii loomulikult, et ma ei julgenud oma uuest tutvusest keelduda.

Jõudsime lauda, mille ääres istus juba kaks täiskasvanut – mees ja naine.

– Saage tuttavaks! Need on minu vanemad. Isa nimi on Aleksander ja ema nimi on Ingrid. Ema, isa on Harutyun. Me just kohtusime temaga.

– Väga kena! Võta istet. Kas sa tahaksid midagi süüa?

– Ei aitäh! Ei ole näljane. Meil oli siin nii toekas lõunasöök. – Ja jook?

– Ma ei keeldu.

Ettekandjad tõid mulle kiiresti söögiriistad ja klaasi ning Aleksander valas mulle punase veini. Ta oli näruse kiilaspea, teravate näojoontega ja kena svaana rebase nägu meenutas tema isa. Aga punased juuksed – see oli Ingridi ema värv.

– Noh, ütle Harutyunile. Nagu olen märganud, olete tulnud kaugelt ja mitte üksi, vaid kampaaniaga.

Hakkasin rääkima, kes me oleme ja kust me pärit oleme. Svan ja ta isa kuulasid tähelepanelikult, aga Ingrid mitte ja ma sain aru, et ta ei saa vene keelest hästi aru. Minu oletuse kinnituseks oli see, et Aleksander kummardus vahel tema poole ja seletas lahti, mida ma juba eesti keeles olin öelnud.

– Ema saab vene keelest väga halvasti aru.

– Ma sain sellest juba aru.

"Ta on tegelikult norralane.

– Siit sa saidki oma norrakeelse nime!

– Aga mu isa on venelane, kuigi elas kogu elu Tallinnas. Ja tema perekonnanimi on venelane – Morozov.

– Nii et sa oled Svana Aleksandrovna Morozova. Kõlab muljetavaldavalt, nagu Griegi meloodia "Hommik, Peer Gynt" segatuna Tšaikovski "Luikede järve" balletiga.

– Vau! Ja sa tabad täpselt seda kohta ja isegi mitte sooja, vaid otse kuuma.

– Mis mõttes? Mida sa silmas pead?

– Räägime sellest mujal, privaatsemas keskkonnas.

Mulle hakkas Svan aina rohkem meeldima. Tema kergus, naeratus ja täielik Balti tšilli puudumine soodustas suhtlemist vägagi.

– Ma ei ole vastu. Aga ma ei tunne linna, nii et valik on teie.

– Seal on üks vaikne koht, kus mängitakse jazzi. Kas sulle meeldib jazz?

– Pole nii hull, aga mulle meeldib.

– Lähme siis. Ema, isa – me kaome ära, ära viitsi. Ja jätad omadega hüvasti.

Kui taksosse hüppasime, kostisid autod raadiost rõõmsat armeenia laulu kuulsa popartisti esituses.

– Kuule, Svana! See on armeenia keelne laul minu auks.

Svana kuulas ja naeratas.

– Millest see naljakas meloodia räägib?

– Kevadest, maist ja teie tüdruksõbrast.

Märkasin, et taksojuht istus seal kivinäoga ja jäi vaatamata sellele, et tema reisijatel oli taksos kõlavast meloodiast suurepärane tuju.

No selline on eesti mentaliteet – emotsioonide ja tunnete miinimum. Jagasin neid muljeid Svanaga.

– See on põhjapoolne külm riik. Siinsed inimesed ei näe päikesekiiri pikka aega. See pole teie jaoks särav Armeenia, kus on palju päikesepaistelisi päevi. Kui palju teil neid aastas on?

– Kolmsada kolmkümmend.

– Õndsus! Sul on lihtsalt vedanud!

Vahepeal astusime sisse mõnda hubasesse baari, kus mängis aeglane džässmuusika ja paarid tiirlesid saali keskel lõdvalt.

Istusime laua taha ja juba tavavalgustuses sain lõpuks oma uut sõbrannat täiega näha.Ta võttis prillid eest ja ma nägin kauni rebase näol ohtralt tedretähne. Lisaks pimestamisele, nagu tuli, punased juuksed, oli tal peenikese vöökohaga meislitud figuur ja kitsa kampsuni all paistis täisväärtuslik rind. Seda kaunistas luike kujutav ripats.

– Ma poleks pidanud seda ära võtma. Prillid sobivad sulle väga, – ütlesin ma tema siniste silmade kuristikku vaadates – ja üldiselt meeldib mulle su välimus väga.

Svan punastas nende sõnade peale ja tema nägu lõi võluv naeratus.

– Noh, sa oled põlev pruunijuukseline mees. Märkasin seda kohe "Rebaseaugus" nähes.

Võtsin ta pisikesed peopesad ilusate lillade saialilledega ja hakkasin oma kätes õrnalt soojendama.

– Mida me joome?

– Armeenia brändi, muidugi, kui neil seda muidugi on?

Svana küsis selle kohta kelnerilt ja too noogutas jaatavalt.

– Ma pole kunagi su brändit joonud.

– Täna proovite.

Svana keerutas kaasa võetud klaasi ja hingas sisse joogi aroomi.

– Kas see on Armeenia brändi? Sellel on uimane lõhn.

– See on tükike Armeenia päikest.

– Mis särab 330 päeva aastas?

– Täiesti õige.

Svana tühjendas aeglaselt iga lonksu nautides klaasi põhja. Mõnus põlev vedelik kallas sisse, soojendades meie südant ja hinge.

– Kui armas. Mul poleks midagi selle vastu korrata.

Nad tõid meile veel kaks veiniklaasi ja siis veel ühe.

– Nii et sa oled pooleldi norralane.

– Jah, ja mu ema pani mulle nime. Kaasaegsete norralaste esivanemad uskusid, et kui annate lapsele looma auks hüüdnime ja kummardate teda, siis on see talisman kogu eluks: looma ja nimekandja vahel tekib müstiline side.Mõned selliste toteminimede levinumad naissoost variandid olid: Hrevna – "vares", Svana – "luik". Nii selgub, et tabasite täpselt seda kohta, kui rääkisite Griegi meloodiast ja Tšaikovski Luikede järvest.